KATKEND ⟩ Kuidas biitlid 1968. aastal Indias käisid ja kohaliku eluga lähemalt tutvust tegid

The Beatles Londonis Abbey Roadil, 1969. Foto: Reuters/ Scanpix

Tänapäeval ilmus aasta parimaks briti raamatuks valitud Craig Browni «1, 2, 3, 4! Biitlid omas ajas». Inglise keelest tõlkinud Lauri Liiders. Loe raamatust katkendit!

Craig Brown, «1, 2, 3, 4! Biitlid omas ajas».

Raamat

The Beatles läks laiali juba enam kui viiskümmend aastat tagasi, kuid nende mõju popkultuuris on endiselt suur. See ulatub muusikast kaugemale ning puudutab moodi, poliitikat, inimeste tõekspidamisi ja isegi näiteks religiooni.

Biitlitest on avaldatud tohutu hulk raamatuid ja pole mingi probleem teada saada igasuguseid jaburaid pisifakte, nagu näiteks, mis oli George Harrisoni esimene auto (kasutatud sinine Ford Anglia, mille müüs talle Brian Epsteini sõber Terry Doran) või kes oli ainus biitel, keda Yoko Ono enne John Lennoniga kohtumist nimepidi teadis (Ringo, sest tema nimi tähendab jaapani keeles õuna).

See kõik on muidugi hirmus põnev, aga seni ei olnud kuulsast nelikust ilmunud ühtegi raamatut, kus oleks kõikehaaravalt kokku võetud nende kogu teekond, nii igapäevased juhtumised kui üldine ühiskondlik mõju.

Briti ajakirjaniku, koomiku ja kirjaniku Craig Browni (snd 1957) raamat on unikaalne kaleidoskoopiline vaade biitlitele kui nähtusele – see on osaliselt biograafia ja mälestusteraamat, kuid samas ka antropoloogiline uurimus, mis kohati on väga naljakas ja samas tõsine ning arutlev. Käesolev raamat pälvis 2020. aastal maineka Baillie Giffordi preemia, mis antakse aasta parimale briti aimeraamatule.

 

 

***

 

Veebruaris 1968 lendasid biitlid Maharishi laagrisse Rishikeshis. John ja George läksid sinna kümme päeva enne Pauli ja Ringot, kes olid kahtlevamal seisukohal. «Nad ei taha fänne ega pressikajastust, kuulutas Mal Evans reporterite kambale värava ees. «Nad tahavad rahus olla, mediteerida, end Gangese pühasse vette kasta … Nad tulid siia selleks, et kolm kuud mediteerida, ja kahtlemata jäävad nad siia kuni kursuse lõpuni.»

Järgmisel päeval uhkustas Maharishi Mahesh Yogi, kes kunagi tagasihoidlikkusega ei hiilanud, et «võin lubada, et ma muudan Harrisoni, Lennoni, McCartney ja Starri kolme kuuga täielikult kvalifitseeritud õpetajateks ehk poolgurudeks hindu meditatsiooni vallas. George ja John on paari siinoldud päevaga fantastilisi edusamme teinud. Esialgu ei nõua ma neilt liiga palju, vaid paar tundi meditatsiooni päevas. Ma edastan neile lihtsate sõnade abil kõrgetasemelist filosoofiat.»

 

Esmapilgul meenutab see mõnda koolifotot. Direktor istub poodiumil keskel, ümbritsetud peaprefektidest ja sporditähtedest. Kaugemal ääre pool istuvad tühisemad tegelased: nooremad õpilased koos abiõpetajate ja järelevaatajatega; kiilakad, igavad, eakamad, vähemtähtsad. Siin on tegu suvaliste inimestega, kes on enne biitleid kursusele registreerunud. Nende seast leiame näiteks Lufthansa piloodi Guntheri, Las Vegase blackjack-diileri Tony ja uudisteanalüütiku abikaasa Nancy.

 

Puudu on vaid Mia Farrow. Algusest peale üritas Maharishi teda igati meelitada, pannes talle krooni pähe ja lillevanikud õlgadele ning paludes tal fotodeks poseerida nii hommikul, lõunal kui õhtul. Viimaks sai filmitähel sellest villand ja ta läks hoopis viiepäevasele tiigrijahile. «Sedasorti värk meenutas talle stuudioproove rannikul,» selgitas tema sõber, telenäitleja Tom Simcox, kes on mänginud sarjades «Bonanza» ja «Gunsmoke».

 

Maharishi ise planeeris selle grupifoto ja juhatas poodiumi ehitust, näidates kahele oma mungale täpselt ära, kuhu asetada lilled ja potitaimed ja Guru Devi pilt. Tema pani paika ka istumisplaani, kus kõige suuremad kalad pidid olema ees keskel. Kui mediteerijad kohale saabusid, juhatati nad neile määratud istekohtadele.

 

Vähemolulised õpilased pidid istuma lõõskava päikese käes, ent Maharishi eelistas puhata puude varjus koos biitlite, nende partnerite, Pattie Boydi õe Jenny, The Beach Boysi muusiku Mike Love’i ja Maagilise ehk Alex Mardasiga. See oli ašrami vaste Ascoti võiduajamiste kuninglikule loožile. Vanaldane fotograaf, tillukese poe omanik Rishikeshis, kes oli oma raske ja vanamoodsa, puust ja messingist tehtud suurformaatkaamera künkast üles tarinud, andis viimaks teada, et ta on valmis, ning ka Maharishi koos oma grupiga liitus viimaks teistega päikeselõõsa käes.

 

Fotograaf pistis pea musta katteriide alla, et kadreerida ja fokuseerida. Vahel pistis ta pea välja ja nõudis, «Valmis! Kõik teevad rõõmsat nägu!», ja vajutas paremas käes olevat nuppu. Tegelikud juhtohjad olid siiski Maharishi käes, kes ei kõhelnud ka fotograafi käsutamast – «Sa pead ütlema üks-kaks-kolm, enne kui pildistad … Kui pildistad, pead hüüdma!» – ja kõmistas: «Ülespoole! Sealt sa ei saa häid kaadreid!», kui talle tundus, et kaamera on liiga madalale asetatud.

 

Ka õhtuti, kui kõik kogunesid loengusaali, mida üks osaleja kirjeldas kui «rõsket angaaritaolist hoonet valgekslubjatud seinte ja lehmasõnnikust põrandaga», säilitati seal ranget eelisjärjekorda. Biitlid oma naistega istusid korvtoolides kõige ees, teised võtsid nende taga sirgetesse ridadesse.

 

«Maharishi jäi alati vähemalt tund aega hiljaks, noogutas siis publikule ja pomises Guru Devile palveid,» meenutas üks osavõtja. «Tema näole ilmus veidi koketeeriv naeratus, kui ta ristijalu oma antiloobinahale istus ja mängis mõne lille või helmekeega. Kui ta meile kõneles, oli ta hääl leebe ja rahustav, nagu ta kõneleks kusagilt väga kaugelt, kus kõik on miskipärast palju lihtsam.»

 

Rishikeshis ei elatud sugugi spartalikult. Ašram sai ehitatud 1963. aastal, seda tänu tubakaimpeeriumi pärijannale Doris Duke’ile, kes selleks 100 000 dollarit annetas. Kummaline on mõelda, et kui ameeriklased poleks sellise innuga tossutanud Lucky Strike’i sigarette, siis poleks Maharishi saanud biitleid Rishikeshi kutsuda ja vahest oleks ka suurem osa «Valgest albumist» kirjutamata jäänud. Krunt hõlmas 14 aakrit metsakasvanud maad, kus asus kuus suurt bangalot, igas pool tosinat kahe voodikohaga magamistuba, ning ka postkontor, loengusaal ja ujumisbassein. Krundil kõndisid paabulinnud ja lõid lärmi. Maharishil oli siin nelikümmend palgalist, nende seas kokad, koristajad ja massöör. Enne biitlite saabumist toodi kohale uued madratsid, kardinad ja peeglid. Biitlite tubadesse pandi nelja sambaga voodid ja elektrilised küttekehad. «Justkui oleksime tagasi Butlinsi kuurordis,» ütles Paul. «Kõigil oli oma majake.»

 

Rätsep käis neil külas ja võttis mõõdud indiapäraste riiete tarvis. «Kandsime kõik pidžaamapükse ja suuri lohmakaid särke, ja poisid kasvatasid endale habeme,» meenutas Pattie Boyd.

 

Hommikusööki serveeriti kell 7–11: valida võis pudru, õhitud riisi ja maisihelveste vahel, ning leidus ka puuviljamahla ja kohvi ning röstsaia marmelaadi või moosiga. Üheksakümneminutilised loengud algasid kell pool neli ja pool üheksa, kuid kohalviibimist ei kontrollitud ja puudujaid ei karistatud. Loengutel tehti juttu igasugustest teemadest: reinkarnatsioon, meditatsioon, loovuse olemus, astraalrännakud ja kuidas elada täiel rinnal.

 

Isegi Ringo, kellele biitlitest Rishikeshis kõige vähem meeldis, ei saanud sealse elutempo üle kurta. Lapsepõlves läbipõetud haiguste tõttu oli tal nõrk seedimine ja ta kartis kohalikku vürtsikat toitu, seega oli ta kohvrisse pakkinud hulganisti Heinzi oakonserve. Sellise ettenägelikkuse tõttu polnud tal millegi üle nuriseda. «Jalutasime ringi, mediteerisime, kümblesime,» meenutas ta. «Muidugi toimusid kogu aeg loengud ja muud asjad, kuid see oli väga puhkuse moodi. Maharishi andis oma parima, et me end mugavalt tunneksime.» Sanitaartingimustega oli ta vähem rahul. «Kui tahtsid vanni minna, siis pidid kõigepealt skorpionid ja tarantlid minema hirmutama, seega tehti vannitoas kõvasti kära. Kui tahtsid vanni minna, siis hakkasid karjuma – «JAH, MA VIST LÄHEN NÜÜD VANNI» – ja trampisid jalgu. Vannis ka karjusid – «KUI MÕNUS, TÕESTI IMELINE.» Siis tulid välja ja kuivatasid end ära ja lasid kähku jalga, enne kui kõik need putukad tagasi tulid.» Ringo abikaasa Maureen, kes kõiki neid sitikaid-satikaid silmaotsaski kannatada ei võinud, tundis end eriti rahutult. Johnile avaldas Maureeni putukapõlgus muljet: ta väitis, et ükskord vahtis ta vannitoas tiirutavaid kärbseid nõnda hävitava pilguga, et nad kõik kukkusid surnult maha.

 

Kui ilm läks soojemaks, tuli kärbseid veelgi juurde ja nad tükkisid söögi sisse. Ringo ja Maureen kaebasid selle üle Maharishile. «Neile, kes on meditatsiooni süüvinud, ei tähenda kärbsed enam midagi,» selgitas ta neile. Ringo juhtis kähku tähelepanu selle aforismi nõrgale küljele.

 

«Aga ega see veel kärbseid maha tapa,» vastas ta.