Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kuidas pärast armastatud inimese kaotust eluga edasi minna

Jojo Moyes. FOTO: M. Popow via www.imago-images.de / Scanpix

Jojo Moyesi «Pärast sind» on järg kirjaniku menukile «Mina enne sind», mis mulle väga meeldis. Teadsin küll, et on olemas ka teine ja kolmas osa, aga mul ei olnud nende vastu suurt huvi, kuna esimene oli niivõrd terviklik. Kui «Pärast sind» mulle riiulisse jõudis, siis hakkas kripeldama, mis ikkagi edasi saab, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

Jojo Moyes, «Pärast sind». FOTO: Raamat

Will muutis Louisa elu. Tema lahkumisest on nüüd möödas pea kaks aastat. Lou on maailmas ringi reisinud, tutvunud paljude inimestega, vahetanud elukohti ja ameteid, aga ei tunne ikka, et elab päriselt. Mees on pidevalt ta mõtetes. Naine on omadega jõudnud Londonisse, kus ta päevad koosnevad lennujaama iiri baaris töötamisest ja õhtusest Pinot Grigiost. Kaks sündmust sunnivad Louisa rutiinist välja murdma. Esiteks kukub ta majakatuselt alla. Kõik tema lähedased on veendunud, et naine tahtis end tappa ja nende rahustamiseks läheb ta leinarühma. Seejärel ilmub välja Willi teismeline tütar, kes tahaks oma isa tundma õppida.

«Pärast sind» on ühest küljest täpselt see, mida pealkiri lubab ehk raamat sellest, mis saab pärast, siis kui suur seiklus, suur armastuslugu on läbi. On lein, on asjade paika loksumine, on rutiin, on eneseareng. Teisest küljest oli kogu raamatu süžee mu meelest totter, alates sellest, et välja ilmub tütar, kellest isa midagi ei teadnud, ja lõpetades sellega, kuidas Lou uueks silmarõõmuks saab kiirabiarst, kes ta kokku lappis. Raamatus puudus minu jaoks see elulähedus, mis oli eelmises osas. Tegevus oli kuidagi pingutatud ja üleliia dramaatiline.

Kõige vähem sallisin selles raamatus Louisat. Kui eelmises raamatus samastusin temaga, siis siin ei olnud meil ühtki ühist joont. Mulle ei mahtunud kuidagi pähe, et täiskasvanud naine võttis põhimõtteliset võõra teismelise enda juurde elama ja ei kontrollinud üldse mida too teeb. Kuigi jääb mulje, et ta on end valmis tüdruku aitamise nimel ohverdama (appi, kuidas ma sisemiselt karjusin, kui ta eluvõimalusele ära ütles), siis tegelikult ei tegele ta Lily probleemidega karvavõrdki. Ta küll räägib tüdrukule Willist, nagu lubas ja viib ta kokku allesjäänud Traynoritega, aga samas lubab 16-aastasel katusel suitsetamas käia ja läheb koos temaga klubitama (!).

Ma ei kannatanud ka Lilyt, isegi siis, kui kirjanik tema tegusid õigustada püüab. Ta on probleemne teismeline, kellele ema on enam-vähem käega löönud. Neiu käitumine oli nii veider. Kuidas sa lähed võõra juurde elama ja siis hakkad sinna ütlemata vedama oma sõpru? See isekus ja hoolimatus hakkas mulle nii vastu.

Kahe kohutavalt käituva naise vastandiks on raamatus Sam, Lou uus silmarõõm, nägus kiirabiarst. Ta oli küll meeldiv mees, aga mu meelest ei sobinud kuidagi peategelasega kokku. Nende vahel ei olnud sädet ja seda raamatut ma armastusromaaniks ei nimetaks. Emotsioonidest jäi selles raamatus üldse kuidagi vajaka. Isegi huumor ei olnud enam sama, kuigi naljakaid seiku iseenesest oli. Ainus koht, mis mulle pisara silma tõi oli see, kui Louisale kallis ese kaotsi läks. Mälestusesemed on mu Achilleuse kand.

Jojo Moyes on 1969. aastal sündinud inglise ajakirjanik, romaanikirjanik ja stsenarist. Naise esimesed kolm käsikirja lükati tagasi ning ta lubas endale, et kui ka neljas sama rada läheb, siis ta lõpetab pingutamise. Sellega läks siiski edukalt ning 2002. aastal ilmus naise debüütromaan «Sheltering Rain». Samast aastast on ta täiskohaga kirjanik. Järgneval kümnendil ilmus Moyesilt veel 7 romaani, kuid ükski neist ei olnud hitt. Naise kirjastaja Hodder & Stoughton ei tahtnud tema järgmist romaani «Mina enne sind» ning ta müüs selle kirjastusele Penguin. Sellest sai aga rahvusvaheline menuk. Oma raamatuteks leiab naine inspiratsiooni tavaliselt millestki, mida ta näeb või kuuleb. «Mina enne sind» sai inspiratsiooni uudistest noorest kvadripleegikust, kes veenis oma vanemaid, et nad aitaks tal tema elu lõpetada. Ta ei planeerinud raamatule järge kirjutada, kuid fännid nõudsid teada, mis Loust edasi saab. Ühel hommikul ärkas kirjanik vastusega sellele küsimusele. 

«Pärast sind» räägib Louisast, kes pole üle saanud armastatu kaotusest, ja Lilyst, kes isegi ei kohtunud oma pärisisaga. Kui «Mina enne sind» võlus mind elulise stsenaariumi, veenvate tegelaste, muheda huumori ja suure südamevaluga, siis selle järg mind ei vaimustanud. Süžee ei tundunud sugugi loomulik, tegelastest ei samastunud ma kellegagi ja emotsioone nappis. Lilyt ma ei sallinud ja Louisa käitus vastikult. Kõige rohkem oli mulle vastukarva, kuidas ta võttis teismelise tüdruku oma hoole alla, aga tegelikult ei hoolitse õieti tema eest. Lisaks ei kütkestanud mind Lou uus silmarõõm.

Tagasi üles
Back