Heljo Männi mahukas luulekogu on kõigile, kes otsivad hingekosutust

Heljo Mänd. Foto: Liis Treimann

Kirjastuselt SE&JS äsja ilmunud Heljo Männi (1926–2020) luulekogu täiskasvanutele «Üheks maa ja taevaga» on lugemiseks kõigile, kes otsivad hingekosutust tänases murelikus maailmas.

320-leheküljeline kogu sisaldab Heljo Männi (1926–2020) luulet täiskasvanutele. «Põhiliselt olen siia valinud veel avaldamata luuletusi, mida mu ema Heljo on kirjutanud oma elu viimase kümne aasta jooksul,» ütleb luulekogu koostaja, Heljo tütar Ebe-Ruuta Eelmäe. 

«Võiks öelda, et see luuleraamat toob nähtavale ühe hinge eluloo,» selgitab Eelmäe. «Täiskasvanute luule on olnud tema elupikk igatsus, mis alles teekonna lõpul leidis väärilise väljenduse. Sel ajal polnud luuletamine emale enam eraldiolev eesmärk. See oli elamise viis, elamine oma hingeruumis. See oli lakkamatu jõu ammutamine, hingamine läbi luule. Ja ühtlasi äratundmine, et luuletamine on kõiksuse kuulamise oskus.»

Heljo Mänd, «Üheks maa ja taevaga». Foto: Raamat

Eelmäe sõnul kohtume raamatu alguses looduslapsega, kes ainult unistas sulega. Ent märkamatult on temast saanud jumalalaps, kes kirjutab taevast langenud tiivasulega. Ta on vastu võtnud Jumala anni. Ande, mis sunnib teda oma hinge paberil peegeldama. Ja nii on meil võimalus minna tema jälgedes läbi aegruumi lugematute kihtide, märgib Ebe-Ruuta Eelmäe.

«Kõik me oleme linnud teel kevade poole.» Heljo Männi luulet sedavõrd hästi kokkuvõtva luulereaga on pealkirjastanud oma järelsõna Elo Lindsalu: «Linnud sümboliseerivad vabadust, aga ka lootust ja igatsust parema järele. Värsid «Kõik me oleme linnud teel / kevade poole» iseloomustavad tabavalt inimolemist – pidevat teelolekut, vabaduseiha, kõrgemale püüdu ja igavest kevadeootust; «kevad» võib olla mis tahes positiivselt laetud eesmärk,» kirjutab Lindsalu.

«Olgugi Heljo Mänd laialt tuntud eesti lastekirjanduse klassikuna, oli ta enda meelisžanriks hoopis täiskasvanuteluule, jõudes elu lõpupoole eksistentsiaalsete küsimusteni ning vaimsete ja religioossete otsinguteni. Erinevalt noorusluulest näeb luulemina nüüd kõikjal looduses korrastatust, Looja loomingut,» lisab Lindsalu.

«Heljo Männi vaimne avardumine nii kõrges eas on hämmastav. Kaht viimast luuletsüklit raamatus võib vaadelda kui ettevalmistust surmaks: loobudes järk-järgult oma maisest kehast, valmistub ta ühinema kõiksusega. Tema kodu saab nüüd olema «avaruse rüpes, / kus pole ainsatki piiret, / taeva pärusmaal, / kus on läbipaistav õhk / ja voogjas liikumine, / armastuse igavene / lainetus.» Kas pole see ilusaim nägemus inimese viimsel hingetõmbel?»

***

Luuletused raamatust (lk 41, 286 ja 291)

Nagu pesa on mu päevad

vooderdatud armastusega

Kõrgemale ikka kõrgemale

kinnitan oma pesa

pilvele

mis libiseb ääretusse

Mõõtmatust tahan tunda

tillukeses tugipunktis

täpis

päevas millest saab nädal

kuu suvi

kuristik

***

Tasa-tasa,

vaikselt-vaikselt

asub teele

inglikaitse,

 

lendab läbi

kadalipu,

üle vaeva

madaliku,

 

üle kibestuse

tulva,

üle hea

ja üle halva.

 

Lendab kaitsma

Looja loodut,

õnne habrast

iseloomu.

***

 

Vaikuse hääl

kõneleb minuga

pimeduse peopesal.

Kõneleb minuga

sünnituksest alates

armastuse keeles.