Lugeja kirjutab: mul ei olnud õrna aimugi, milline aare mu raamaturiiulis seisis

Foto: Shutterstock

Raamatuportaali unejutu-lugejamängust võttis osa Pille, kes meenutab lastele ettelugemist suure heldimusega.

Mida lapsele unejutuks lugeda, sõltub nii lapse vanusest kui sellest, mis mulle endale meeldib. Unejutt oli meie pere õhtuseks rituaaliks ka siis, kui lapsed juba ise lugeda oskasid.

Õnneks mõistsin, et lugema õppides kulub lapse energia sõnade ja lausete kokku lugemisele ning loetust arusaamisele, nautimiseks ei jää midagi üle. Seevastu pajatusi või ettelugemist kuulates saab laps lasta jutul end kaasa haarata, võlumaailma kanda, selle sisse ära kaduda.

Elar Kuus, «Memme musi». Foto: Raamat

Mäletan, kui nelja-aastane poeg küsis, kas annan talle veidi raha, kui ta nõud ära peseb. Vastasin, et ma ei saa selle eest talle raha anda, sest raha saan ma oma töö eest ning kui tema peseb ära nõud, ei teki mulle raha juurde. Ütlesin ka, et mul on väga hea meel, kui ta peseb nõud ära, sest siis saan mina juurde 10 minutit vaba aega. Seepeale küsis poeg, kui tema peseb ära nõud, kas ma loeksin siis talle sellel õhtul 10 minutit kauem. «Rõõmuga,» vastasin mina ja nii me tegimegi.

Järgmisel õhtul küsis poeg, kas ma loen talle ka sel õhtul 10 minutit kauem, kui ta nõud ära peseb. «Suure rõõmuga,» kostsin pojale ning läksin raamatut otsima.

Sellel suvel helistas nüüd juba kolmekümnene poeg ja ütles, et ta teab, mida jõulukingiks tahab - Elar Kuusi «Memme musi» raamatut.

«Memme musi» oli lugu, mida neile rääkis minu ema. «Ei karda kurja susi ma, kui kõnnin memme musiga» muutus nii mulle kui neile maagiliseks turvatunnet loovaks lauseks, millega vanaema meid siiani teele saadab. Enne olulisi eksameid helistasid juba täisealised pojad vanaemale, et too neile «sõnad peale loeks».

Margery Williams, «Sametjänes». Foto: Raamat

Meie pere teine ühine lemmik on Margery Williamsi «Sametjänes», mille meie perre jõudmisel on mitu eellugu.

Olin ühel koolitusel kuulnud maailma loomisest indiaani muistendit, kus jumal küsis loomadelt, kuhu panna inimese eest varjule mõistmine, et nad ise ongi oma tegelikkuse loojad. Inimesed pidid selle taipamiseni ise jõudma, kuid esialgu tuli neil selleks veel küpseda.

Aastaid hiljem leidsin selle loo Julie Tallard Johnssoni raamatust «Teismelise hingeelu», Ostsin raamatu ära ja panin riiulisse. Kodus avasin selle raamatu alles paari aasta pärast sooviga uurida, kas leian sealt midagi kasulikku teismeliste laste vanematele. Raamat avanes katkendiga mulle tollal veel tundmatu autori Margery Williamsi raamatust «Sametjänes». Lugesin Velvetjänku ja Nahkhobu vestlust pärisekssaamisest ega uskunud oma silmi - mul oli SELLINE LUGU seisnud riiulis kolm aastat ja ma ei teadnud midagi selle aarde olemasolust. Lugesin loo ette oma juba voodis uinuma hakkavale teismelisele pojale. Kui olin öelnud: «... Pärisekssaamine võtab kaua aega... Enne, kui see juhtub, on enamik su karvu kulunud, silmad kadunud, õmblused lahti hargnenud ja sa narmendad igast kandist,» pistis poeg jala teki alt välja ning küsis: «Mamps, kas sulle ei tundu, et ma narmendan juba päris korralikult?»

Minu viiekümnendaks juubeliks kinkis poeg mulle internetist tellitud Margery Williamsi raamatu «The Velveteen Rabbit» (eesti keelde polnud kogu raamatut selleks ajaks veel tõlgitud) ning aasta hiljem jõuludeks ka raamatu põhjal tehtud filmi DVD. Veel paar aastat hiljem leidsin jõuluvana kingikotist Margery Williamsi «Sametjänese» eestikeelsena - pisarateni liigutava pühendusega oma nooremalt õelt.

Olen veendunud, et ettelugemine mõjub lastele kõige kasulikumal moel siis, kui lugeja ise naudib nii lugemist, lugu, kui neid lastega ühiselt veedetud hetki. Igatahes mäletab minu poeg Paddingtoni juhtumisi siiani, kuigi lugesin talle Michael Bondi «Karupoeg Paddingtoni» vaid ühe korra.

Uusi raamatuid, mida lastelastele lugeda, alles hakkan avastama. Umbes poole aasta pärast plaanin lapselapsele lugeda Carl-Johan Forssén Ehrlini raamatut «Jänes, kes tahab magama jääda». Ootan põnevusega, kuidas tema selle saatel uinub. Rõhutused, aeglustused, haigutused jm lastevanematele antud juhised, mis on tekstis, on läbi tunnetatud ja põhjendatud. Lugesin esmalt mehele ette - mul endal tuli haigutus peale just hetk enne seda, kui jõudsin tekstis kohani «Haiguta!» ning mees uinus enne, kui raamatu lõpuni jõudsin.