P, 27.11.2022

Toivo Niiberg annab uues raamatus vastused talle psühholoogialoengutes kõige sagedamini esitatud küsimustele

Apollo Raamatuportaal
Toivo Niiberg annab uues raamatus vastused talle psühholoogialoengutes kõige sagedamini esitatud küsimustele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Toivo Niiberg.
Toivo Niiberg. Foto: Erakogu

Autori või kaasautorina enam kui 100 raamatut kirjutanud Toivo Niiberg on olnud 44 aastat õpetaja, nendest 25 aastat õppejõud Eesti erinevates kõrgkoolides. Psühholoogiat on ta õppinud ja ennast täiendanud kokku 13 aastat. Tal tekkis mõte sõnastada talle loengutes ja seminaridel esitatud sagedasemad küsimused ja anda neile võrdlemisi lihtsad vastused. Nii sündiski peagi GoodNews kirjastuses ilmuv raamat «Ela ja küsi! 500 elulist küsimust».

Psühholoogias on palju senini seletamatut

Niiberg rõhutab, et ta ei ole mingi kõiketeadja, seda enam, et paljuski on psühholoogias senini seletamatut ja teaduslikult põhjendamatut. Ta nendib, et tänapäeval võib internetiavarustest leida vastuse igale küsimusele ja tõestada just seda, mis kellelegi näib tõene või mis teda teatud olukorras toetab.

«Olen püüdnud vastustes olla aus, viidata autoritele ja teaduslikele avastustele, aga jätnud ka lugejale enda arendamiseks hingamisruumi. Kahjuks ei saa keegi kellelegi vägisi nõu anda. Loodan, et vastused on küllalt arusaadavalt sõnastatud ja suunavad lugejat ise edasi tegutsema ning täit tõde otsima. Öeldakse ju, et ükski küsimus ei ole rumal ja sellele vastamine arendab igati ka vastajat ennast, seades ka talle ette uued küsimused,» räägib ta.

Näiteid küsimustest:

Mis on enesekehtestamine?

Enesekehtestamine eeldab esmalt enesega head läbisaamist ja enesevalitsust. Minu TÜ õppejõud Maie Kreegipuu sõnastas enesekehtestamise järgmiselt: Enesekehtestamine – kunst saada oma tahtmist nii, et ka teised oma tahtmist saavad ning rohkem ja paremini, kui nad ilma sinuta oleksid saanud. Mõlemal on lõpuks hea olla. Olen seda mõtet veidi lihtsustanud ja minu definitsioon on: Enesekehtestamine on sotsiaalne oskus elada ise täisväärtuslikku elu ja lasta teistel elada, jäädvustada ennast ning väärtustada teisi.

Kuidas last õigesti kasvatada?

Last ei olegi vaja väga kasvatada. Kui bioloogiline objekt, kasvab ta ka ise, kui saab piisavalt süüa ja omab mingit peavarju ning külmemas kliimas mingit kehakatet. Kasvamine on bioloogias keskne mõiste ja tähendab organismi (organi) kvantitatiivset muutust.Lapse kasvamist mõõdetakse kaalu ja sentimeetriga. Lasteasutuses on lapse kõige otsesem kasvataja kokatädi, kes teeb talle maitsvat ja tervislikku toitu. Last on vaja arendada. Areng, eriti inimese oma, on väga keerukas ja sellest on kirjutatud mahukaid raamatuid. Areng on organismi või organi kvaliteetne muutus, mida on väga raske mõõta ja hinnata. Psühholoogias kasutatakse selleks mitmesuguseid teste ja mõõdikuid, aga eelkõige mitte diagnoosiva, vaid abistava meetodina. Mind isiklikult häirib alati see, et kasvamine ja arenemine samastatakse – see annab tohutult võimalusi igasugusteks manipulatsioonideks. Ka kõrgkoolis peaks olema inimese arendus-, mitte kasvatusteaduskond. Viimane sobiks kokanduskooli. Kuna lapse, aga üldse kogu inimese arendamine on väga kallis, püüavad ka kõik poliitikud kasutada eelkõige sõna «kasvatus».

Mida kujutab endast oksüdatiivne stress?

Üha rohkem on viimasel ajal hakatud rääkima organismi oksüdatiivsest stressist, kus kesksel kohal on ensüüm melatoniin ja selle sünteesi kontrolli reguleeriv ainevahetussüsteem, milles olulist osa etendavad vabad radikaalid. Melatoniin («unehormoon») reguleerib une ja ärkveloleku vahekorda, biorütme. Inimorganismist ekib melatoniin peaajus paiknevas käbinäärmes aminohappest trüptofaanist. Oksüdatiivne stress on loomulik nähe igas loomses organismis. See tekib normaalse ainevahetuse korral, samuti immuunsüsteemi ja detoksikatsioonisüsteemide töötamisel, kuna need produtseerivad vabu radikaale ja reaktiivseid metaboliite. Samuti tekitab vabu radikaale ATP formeerimine. Vabu radikaale kasutavad teatud leukotsüüdid, näiteks neutrofiilid, organismi sissetungijate vastu. Vabad radikaalid on näiteks O2-, OH- ja Cl3COO-. Arvatakse, et inimesel on vabad radikaalid seotud Parkinsoni ja Alzheimeri tõvega. Oksüdatiivne stress on peamine organismi vananemisele ja vähkkasvajatele kaasaaitaja. Loomkatsed näitavad oksüdatiivse stressi otsest mõju nii sekundaarsete sootunnuste kujunemisele kui üldisele arengukiirusele. Kõige rohkem vabu radikaale sisaldavad kartulikrõpsud, rääsunud rasvad, aga ka paljud sünteetilised ravimid.

Märksõnad
Tagasi üles