Karl Martin Sinijärv soovitab: kelmikas kandidaat aasta parima reisiraamatu tiitlile

Kersti Heinloo. Foto: Eero Vabamägi

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Kersti Heinloo raamatut «Öövöö». Tegemist on nii reisi-, käsitöö- kui ka inspiratsioonialbumiga.

Kersti Heinloo, «Öövöö». Foto: Raamat

See siin on ilmselgesti üks võimalik kelmikas kandidaat aasta parima reisiraamatu tiitlile. Austet ja armastet näitlejanna lajatab vilunud poksijana nii reisiinimese kui kirjandusinimese kui käsitööinimese vaimukuvale mitmelt küljelt ning teeb seda virtuoosselt, pehmete kootud kinnastega. «Hõlju kui liblikas, sutsa kui mumm,» ütles vana hea poksik Cassius Clay kunagi. Heinloo oskabki. Nii täpselt, ent samas loomulikult paika rihitud raamatut pole ammu kohanud. Reisid, maailm, visuaal, loodus, sokid, valmistamisõpetus. Väga vähe teksti, kuid mis on, on kirjutet hinge ja arusaamisega. Mõned üksikud eri suurustes pildid iga peatüki juures. Sealjuures väga head pildid. Arusaajatele antud mustrikirjad ja –kirjeldused. Suurepäraselt struktureeritud. Perfektne. Isegi pealkiri on kõlav ja kaunis. Sellise raamatu oleks tahtnud ise teha, kahjuks ei jaga kudumisest ööd ega mütsi. Ööd vist ei saagi inimene kududa, mütsi küll. Või, antud juhul, sokke.

Nood, kes kas või õige natuke matsu tabavad, võtku «Öövöö» raudselt ette. Siin saab nobe, ent seni tiba hulkuv näpp vaimustava aju/aru ja kireva/kirgastava kogemusega ergastet. Omaenese nappide oskuste pealt kujutan ette sarnasel põhimõttel üles ehitet kokaraamatut – väikesed vaated üle ilma siia-sinna, tabav sõna, meelepilt ja ilupilt lisaks pluss korrektne järeletegemisjuhis. No hakkan ma jee täiusliku teose kallal kobisema. Olgu, liiga täiuslik olema ei pea ja tekstis on natuke mitte-nii-kenasid kohti täitsa olemas. Ma võin ise tilga chimichurrit mõne fotolehekülje peale ajada, et raamat kodusem ja hatusem tunduks.

Sokid on mõistagi võimsad ja vaimustavad. Puhas ilu. Ei raatsiks pestagi muudmoodi kui jahedas vees, hellalt ja harva. Kanna või ise!