Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist hästi, aga suurteks sõpradeks pole saanud

Saanisõit Zakopanes. Anna ja Harri Tiido. FOTO: Erakogu

Mis tunne on pakkida nii enda kui ka oma pere seitse asja – ei, olgem täpsed, kodu! – ja kolida neljaks aastaks teise riiki? Äsja ilmunud «Minu Poola» autor Anna Tiido teab seda tunnet väga hästi, sest 2014. aastal nimetati tema abikaasa Harri Tiido Eesti suursaadikuks Poolas. Ja kuigi Anna on ka ise teinud diplomaaditööd ja töötanud selleks hetkeks juba mitmeid aastaid Brüsselis, oli sel korral olukord uudne isegi talle – ees ootas kaasas oleva abikaasa roll.

Nii asus autor endale võõras keskkonnas tegevusi otsima. Nende hulka kuulusid haridustee jätkamine doktorantuuris ja suhtlus õpingukaaslaste multikultuurse seltskonnaga, algteadmiste omandamine poola ja hiina keeles ja Anna eriline kirg – kohaliku köögi võlude avastamine. Rammus ja külluslik poola köök tundub praegusel jahedal ajal eriti kutsuv ning (küll veidi idamaiste mõjutustega) kookospiima ja karriga hapukapsas intrigeerib lugejatki kulinaarsetele katsetustele.

Anna Tiido, «Minu Poola. Lipuauto tagaistmel». FOTO: Raamat

Ühest küljest ootas Annat küll enda tööelu pausile panek, teisalt ei terendanud ees siiski ainult koduperenaise vabadus meelepäraste hobidega tegeleda, vaid ka kohustused, mida abikaasa kõrval seistes täita. Kaasasolevatelt abikaasadelt oodatakse kaasalöömist naisseltsi tegevuses, aasta tähtsündmuse ehk heategevuslaada korraldamist, vastuvõttudel ja õhtusöökidel osalemist jpm. Väga erineva kultuurilise taustaga seltskond pakub ohtralt värvikaid seiku, milles mõnikord ei puudu ka pinge ja intriigid.

Põnevust pakkus ka Poola ise, sest just autori seal oldud aja jooksul hakkasid riigi poliitilisel maastikul puhuma uued tuuled – Euroopa Liidu priimusest saab populistlik enfant terrible.

 

Üha teravamalt tõstatuvad aborti, seksuaalvähemusi, holokausti ja rahvaste rännet puudutavad teemad. Poola tahab ajada asju isemoodi, nii nagu nende rahvale ja kultuurile läbi ajaloo harjumuspärane, lääs ja ühes sellega Euroopa Liit surub jällegi peale oma seisukohti. Mil määral tohiks ja peaks kõrvalseisjad sekkuma Poola asjadesse, on keeruline dilemma.

Kõik need sündmused on raamatu kirjutamise ajal alles pooleli ja lõplikud seisukohad selgumata. Ka pärast nelja aastat Poolas nendib autor, et Poola oli ja on paljudele eestlastele kauge ja võõras maa.

Ilmekaks kinnituseks on seegi, et kogu Poolas elab vaid sadakond eestlast.

Selle raamatuga loodab autor Poolat eestlastele lähemale tuua ja innustada sinna reisima ning seda väärika ajalooga mitmekülgset maad avastama.

Artikkel ilmus varem ajalehes Raamat.

Tagasi üles
Back