Mees, kelle NKVD vabastas ajakirjaniku tervistkahjustavast ametist ja saatis Kolõma pakase kätte «ravile»

Venda Sõelsepp 1956. aastal. Foto: ILMAR JÜRIMÄE

Venda Sõelsepp (1923–2006) oli Haapsalu poiss, kes saatuse tahtel pääses küll sõjaväljalt, ent mitte elulahinguist. Noore mehena otsustas ta sulega leiba teenida ning temast sai Saksa okupatsiooni ajal (1942–44) ilmunud ajalehe «Lääne Sõna» toimetaja, kes tegi kaastööd ka üleriigilisele lehele «Eesti Sõna».

Nagu näitab üks Jüri Kaldmaa kommentaar nüüdses raamatus (lk 359–360), avaldas Sõelsepp seal jaanipäevaaegu 1942 pahaaimamatult artikli «Mis on Kolõma?». Sellest piisas ja juba paari aasta pärast vabastas taastulnud nõukogude võim mehe ajakirjaniku tervistkahjustavast ametist ning saatis tema kui rahvavaenlase oktoobris 1944 NKVD «pagarimaja» ja Lasnamäe vangla kaudu kümneks aastaks Kolõma «tervistava julmuse» ja pakase kätte «end ravima». Ametlikult Nõukogude Liidus mingit Kolõma vangilaagrite piirkonda polnud, oli Kaug-Põhja Dalstroi oma kulla- ja tinakaevandustega, kus töötas GULAG-i rahvas. Sisuliselt tähendas see omaette orjanduslikku riiki, sunnitöölistest orjadega.

Venda Sõelsepp, «Kolõma – kole maa». Koostanud ja kommenteerinud Jüri Kaldmaa. Foto: EKSA

Mida too riik riigis endast täpsemalt kujutas, on hästi edasi andnud 16 aastat oma elust sinna jätnud vene kirjanik Varlam Šalamov (1907–82) oma «Kolõma juttudes», mis vene keeles sai ilmuda alles 1987. aastal. Valiku neist juttudest tõlkis Ilona Martson eesti keelde ja see ilmus EKSA kirjastusel aastal 2019. Venda Sõelsepa nüüd postuumselt trükki pääsenud ainukest proosaraamatut on eelreklaamis nimetatud «meie oma vasteks Šalamovi juttudele». Tõepoolest: aines on sama, kujutamisviis ja stiil üpris lähedased.

Kuid «Kolõma – kole maa» autor oskab paljusid asju näha ka läbi iroonia- ja huumoriprisma. Irooniline oli juba Sõelsepa esseistlike mälestuste algkäsikirja (sealsed 26 lugu moodustavad vaadeldava raamatu esimese osa) loosunglik pealkiri «Kõik inimese heaks». Nood heateod algavad «Tantsust jämeda jala ümber» (lk 85–97) ja viivad erinevate meditsiiniliste etüüdide kaudu meheni, kes oma suu on kinni õmmelnud. Vahepeal kohtub aastast 1948 ajutiselt kohaliku velskri seisusesse tõstetud autor (keda hüütakse Ivan Ivanovitšiks) muuhulgas laoülema asetäitjaga, kelle nimi on Huikin. 1953. aastal Ortokani laagris saab ta tuttavaks kentsaka grusiinist blatnoiga, keda hüütakse Lordiks.

Kuid läbi argiraskuste suutis Sõelsepp vahel iseendalegi rõõmu valmistada, pannes sõnu riimi. Kuna kirjutamisvõimalused olid kasinad, meenutab ta, kuis «tõstis kohati ka latriinide sanitaarset olukorda» (lk 296), kraapides luuletusi peldikuseinale.

Kolõma trassil asuvast Ust-Nera asulast 30 km kaugusel asuva Aljaskitovo laagri varemed 2011. aastal. Seal, tüüpilises Kolõma vangilaagris, kaevandasid vangid volframit. Foto: Jaanus Piirsalu

Nii kujunes temast Kolõmal välja poeet ning vaadeldavgi teos on ennekõike luuletaja raamat. 1956. aastal kodumaale tagasi jõudnuna kirjutas mees rohkem lasteluulet. Aastal 1963 ilmus tema kõneka tiitliga esikkogu «Igal pool on vaba sõit», millele järgnesid veel 14 luuleraamatut lastele ja 5 kogu vanemale eale.

Samas tuleb teha sügav kummardus Jüri Kaldmaale (sünd. 1968), kes ise on samuti luuletaja. Ilma tema hooleta poleks siinvaadeldav raamat vist kunagi lugejani jõudnud, aga tarvis seda on! Kaldmaa on teinud tublit tööd Sõelsepa isikuarhiivis Kirjandusmuuseumis, koondanud materjali ning lisanud autori algkäsikirjale veel 12 tema alates aastast 1989 ilmunud Kolõma-teemalist lugu, mis muidu jäänuksid ajalehtedesse koltuma.

Omaette boonuseks on 40 lehekülge kommentaare ja registreid teose lõpus. Nii austab Jüri Kaldmaa oma samuti Kolõma-kogemusega isa Harry Kaldmaa (1928–91) mälestust ja näitab ühtlasi, kuis «Isa kasvab pojaks», nagu ta ise on eelnevalt (2009) ühe raamatu tiitlis teavitanud.

Artikkel ilmus varem ajalehes Raamat.