«Ta ei oleks soovinud mehe surma, ta lihtsalt ei kujutanud ette ühtki teist viisi, kuidas mees kaduda võiks»

1. detsember 2021, 12:04

Margaret Atwoodile pühendatud Kanada postmark. Foto: AFP/ Scanpix

«Loomingu Raamatukogu kuldsarja» 2021. aasta lõpetab Margaret Atwoodi jutukogu «Tantsutüdrukud», mis ilmub nüüd täiendatud kujul ja sisaldab kõiki originaalkogumiku lugusid. Lood on inglise keelest tõlkinud Ann Alari, Malle Klaassen ja Anu Lutsepp. Ann Alari täiendas ka üsna põhjalikult oma esitrükis ilmunud saatesõna. Loe isutekitamiseks raamatust lugu «Küütlev ketsal»!

Margaret Atwood, «Tantsutüdrukud». Foto: Loomingu Raamatukogu

Mainekate auhindadega pärjatud Kanada prosaist ja luuletaja Margaret Atwood (sünd. 1939) on tuntud nii viljaka kirjaniku, kirjanduskriitiku kui ka pühendunud keskkonnaaktivistina. 1977. aastal ilmunud jutukogus «Tantsutüdrukud» peegeldub tema armastus karmi looduse vastu, samuti soov murda välja Kanada omaaegsele kirjandusele iseloomulikust enesehäbist. Margaret Atwoodi lood räägivad justkui «tavalistest inimestest», kelle tundevarjundeid, meeleolusid ja kohati kivinenud mõttemalle ta ülima meisterlikkusega kirjeldab. Nagu ka seda, kuidas ootamatult võib meie argiellu tungida omajagu müstikat ja võõrituse kõditavat rahutust.

«Tantsutüdrukute» uustrükk sisaldab nii 1987. aasta valimikus ilmunud eestindusi kui ka värskelt valminud tõlkeid originaalkogumiku ülejäänud lugudest.

Loomingu Raamatukogus on ilmunud ka Margaret Atwoodi loengutel põhinev teos «Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest» (2020, nr 37–40, tlk Maarja Pärtna).

***

Margaret Atwood

KÜÜTLEV KETSAL

Tõlkinud Anu Lutsepp

Sarah istus ohvrikaevu äärel. Ta oli oodanud midagi väiksemat, midagi soovikaevusarnast, ent see siin oli tohutu süvend ning vesi selle põhjas polnud sugugi läbipaistev. See oli mudapruun; ühel küljel kasvas paar roopuhmast; kõrgemal kaldal küünitasid puud oma keerdus juuri – või olid need väädid? – mööda paekivist kaljuseina alla vee poole. Sarah mõtles, et ehk oleks ohvriks olemisel mingi mõte, kui kaev oleks kenam, niisugusesse mülkasse ei sunniks teda aga miski hüppama. Tõenäoliselt neid lükati või löödi nad oimetuks ja visati siis sisse. Reisijuhis oli kirjas, et vesi on sügav, Sarah’le paistis see aga pigem nagu laugas.

Tema kõrval üritas turistide gruppi kokku ajada giid, kes tahtis ilmselgelt asjaga kiiresti ühele poole saada, et rahvas uuesti roosa-lillatriibulisse turismibussi laadida ja puhata. Tegu oli Mehhiko turistidega ning Sarah’ meelest oli julgustav näha, et ka teised peale kanadalaste ja ameeriklaste kannavad suuri kübaraid ja päikeseprille ning pildistavad kõike. Ta oleks tahtnud, et tema ja Edward saaksid teha oma huvireise – kui neid ikka tõesti tarvis on – aegadel, mil rahvast on hõredamalt, ent kuna Edward oli õpetaja, tuli neil leppida koolivaheaegadega. Jõuluaeg oli kõige hullem. Lugu oleks sama ka siis, kui mees töötaks küll mujal, ent neil oleksid lapsed; lapsi neil aga polnud.

Giid kõssitas oma hoolealuseid mööda kruusateed bussi poole tagasi nagu kanakarja, kelle moodi nad ka kõlasid. Ise jäi mees Sarah’ kõrvale viivitama, lõpetades sigaretti, üks jalg kivirüngale toetatud nagu konkistadooril. Mees oli väike ja tumedat verd, mitme kuldhambaga, mis naeratamisel läigatasid. Praegugi naeratas ta Sarah’le ühe suunurgaga, ning naine naeratas leebelt vastu. Talle meeldis, kui siinsed mehed talle naeratasid või isegi tänaval tema selja taga kõndides otsekui lutsutades keelt laksutasid; seni kuni nad oma käed eemal hoidsid. Edward teeskles, et ei kuule neid. Võib-olla tegid nad seda nii tihti sellepärast, et Sarah on blond: blondid on siin haruldased. Ta ei pidanud ennast ilusaks; sõna, mille ta ise enda kirjeldamiseks mõni aeg tagasi välja valis, oli «sulnis». Sulnis vaadata. See sõna ei saaks käia kõhna naise kohta.

Giid viskas sigaretikoni ohvrikaevu ja pööras ümber, et oma karjale järgneda. Sarah unustas ta jalamaid. Naisele tundus, et miski ronib mööda tema jalga üles, ent kui ta järele vaatas, polnud seal midagi. Ta toppis oma puuvillase kleidi pika seelikuosa kintsude alla ja surus põlvede vahele kokku. See oli täpselt selline paik, kus võib kirpe olla, koht, kus maapind on mullane, kus inimesed istuvad. Nagu pargid ja bussijaamad. Aga tal oli ükskõik, ta jalad olid väsinud ja päike kõrvetas. Ta istus parema meelega varjus, söögu teda või putukad, selle asemel et ringi joosta ja üritada kõik ära näha, nagu Edward tahtis. Õnneks ei läinud hammustused tal samamoodi paiste nagu mehel.

Edward oli eemal teerajal, kusagil põõsaste vahel, pilgu alt väljas, ja uudistas oma uue Leitzi binokliga ümbrust. Talle ei meeldinud ühe koha peal konutada, see tegi ta rahutuks. Niisugustel reisidel oli Sarah’l raske üksinda istuda ja lihtsalt mõtiskleda. Tema oma binokkel, mis oli varem Edwardile kuulunud, rippus tal kaelas; see oli pagana raske. Ta võttis selle kaelast ja pani käekotti.

Kirglik linnuhuvi oli üks esimesi asju, mille Edward oli naisele usaldanud. Häbelikult, nagu oleks tegu mõne hinnalise kingitusega, oli ta naisele näidanud joonelist vihikut, mida ta üheksa-aastaselt pidama hakkas, kohmaka poisiliku käekirjaga – PUNARIND, SININÄÄR, JÄÄLIND –, iga nime kõrval kuupäev ja aastaarv. Naine oli teeselnud, et tunneb heldimust ja huvi ning tegelikult tundiski. Tal endal selliseid sundmõtteid polnud; Edward aga sukeldus kõigesse jäägitult, nagu ookeani. Mõnda aega kogus ta marke, siis aga hakkas flööti õppima ning ajas naise harjutamisega peaaegu hulluks. Hetkel huvitasid teda Columbuse-eelsed varemed ning ta oli pähe võtnud, et peab ronima iga vana kivihunniku otsa, mis tema teele satub. Seda võis ilmselt nimetada pühendumisvõimeks. Esialgu äratasid Edwardi kinnisideed naises huvi, sest ta ei mõistnud neid, nüüd aga mõjusid need väsitavalt. Varem või hiljem jättis mees niikuinii kõik sinnapaika, just siis, kui oli teatava vilumuse või asjatundlikkuse saavutanud; kõik peale lindude. Nemad jäid, muutumatult. Ka tema ise, mõtles Sarah, oli kunagi üks mehe kinnisideedest.

Asi poleks üldse nii hull, kui mees ei nõuaks, et peab Sarah’ igale poole kaasa vedama. Või pigem, poleks varem nõudnud; enam ta seda ei teinud. Ja naine oli teda julgustanud, jätnud mulje, et ta huvitub samadest asjadest või vähemalt suhtub neisse leplikult. Vanusega tema leplikkus kahanes. Energia raiskamine häiris teda, sest just seda see oli – mees ei jäänud kunagi millegi juurde pidama, ning mis kasu oli kõigist neist entsüklopeedilistest teadmistest lindude kohta? Iseasi, kui neil oleks piisavalt raha, ent seda jäi alati puudu. Kui ta vaid kogu selle energia millessegi tasuvasse suunaks, oma töösse näiteks. Ta võiks koolidirektor olla, kui vaid sooviks, nagu Sarah mehele alatasa rääkis. Aga see ei huvitanud teda, ta oli rahul, et sai kulgeda, tehes igal aastal sama asja. Tema kuuendikud jumaldasid teda, eriti poisid. Võib-olla seetõttu, et tundsid temas ära omasuguse.

Natuke aega pärast seda, kui nad tuttavaks said, kutsus mees Sarah’t endaga kaasa linnutama, nagu ta seda nimetas, ning tema muidugi läks. Keeldumine oleks olnud viga. Sarah ei kurtnud tookord oma valutavate jalgade üle ega ka siis, kui tuli tilkuvate põõsaste all vihma käes seistes mingit ebamäärast värvukest seirata, kuni Edward Petersoni «Lindude välimääraja» lehitses, nagu oleks see Piibel või lind ise Püha Graal. Ta oli isegi päris tubliks osutunud. Edward oli lühinägelik ning seetõttu märkas naine liikumist temast kiiremini. Oma tavapärase lahkusega möönis mees Sarah’ üleolekut, ning too oli hakanud seda ära kasutama, kui tahtis mõneks ajaks mehest lahti saada. Näiteks praegu.

«Seal on midagi.» Ta osutas teisel pool kaevu paistva rohelise puhma poole.

«Kus?» kissitas Edward õhinal silmi ja tõstis binokli ninale. Ta oli ka ise välimuselt natuke linnu moodi, mõtles naine, oma pika nina ja karkjalgadega.

«Seal, selle asjanduse sees, millel on tutid küljes. Natuke nagu trompetipuu moodi. Tundub oranžikas.»

Edward keskendus. «Peoleo?»

«Ma ei saa nii kaugelt aru. Oi, lendaski ära.» Naine osutas nende peade kohale, samal ajal kui Edward asjatult taevast läbi kammis.

«Mu meelest maandus ta kuhugi sinna, meie selja taha.»

Sellest piisas, et meest liikvele saada. Ent seda tuli ka piisava arvu päris lindudega teha, et ta ikka usuks.

Edward seadis end puujuurele istuma ja süütas sigareti. Ta oli esimesele kõrvalisemale rajale ära pööranud; siin haises kuse järele ning lagunevatest salvrättidest võis aimata, et tegu on ühe niisuguse paigaga, kus käidi siis, kui ei jõutud enam tagasi piletipunkti taga asuvasse tualettruumi.

Ta võttis prillid eest, mütsi peast, ja pühkis higist otsaesist. Ta oli näost punane ja tundis seda. Õhetus, ütles selle kohta Sarah. Naine oli nõuks võtnud seostada seda tagasihoidlikkuse ja poisiliku kohmetusega; ta polnud siiani aru saanud, et tegu on puhta raevuga. Nii salakavala inimese kohta oli Sarah sageli uskumatult rumal.

Näiteks ei teadnud ta, et mees oli tema lindudega trikitamise juba vähemalt kolm aastat tagasi läbi näinud. Naine oli kuivanud puule osutanud ja öelnud, et nägi selle oksal lindu, Edward oli aga vaid mõni hetk varem sama puud uurinud ning seal polnud mitte kui midagi. Ka oli Sarah väga hooletu, kirjeldas peoleo-värvi linde, kes käitusid nagu türanntikatid, nägi rähne seal, kus neid kuidagi olla ei saanud, tummi pasknääre ja kaelata haigruid. Naine arvas ilmselt, et Edward on täielik idioot, ning et mistahes uisapäine väljamõeldis ajab asja ära.

Aga miks siis mitte, kui mees näis iga kord õnge minevat? Ja miks ta seda tegi, miks sööstis ta naise väljamõeldud linde jälitama, teeseldes, et usub teda? Osalt oli asi selles, et ehkki Edward teadis, mida naine temaga teeb, polnud tal aimugi, miks. See ei saanud olla lihtsalt pahatahtlikkus, millele naine niigi piisavalt väljundeid leidis. Mees ei tahtnud teada tõelist põhjust, mis kohus tema peas vormitu, ähvardava ja lõplikuna. Lindude kohta valetamine oli üks neist paljudest valedest, mis asju koos hoidsid. Edward kartis naisele tõtt öelda, see oleks lõpp, kogu nende teater variseks kokku ja nemad jääksid kesk rususid teineteisele otsa vahtima. Siis ei oleks enam midagi öelda, ja selleks polnud mees valmis.

Naine oleks niikuinii kõike eitanud. «Mis sa sellega öelda tahad? Muidugi ma nägin teda. Ta lendas täpselt sinna. Miks ma peaksin midagi niisugust välja mõtlema?» Silmagi pilgutamata, blond ja tuim ja vankumatu nagu kivi.

Järsku näeb Edward vaimusilmas, kuidas ta tormab põõsastikust välja nagu King Kong, tõstab Sarah’ õhku ja lennutab üle serva otse alla ohvrikaevu. Ta on kõigeks valmis, et lüüa kildudeks see häirimatu ilme, malbe ja kahvatu, priske ja enesega rahulolev nagu mõnel flaami madonnal. Väiklus, vaat mis see oli. Sarah polnud kunagi milleski süüdi. Ta ei olnud niisugune, kui mees temaga tuttavaks sai. Ja mis kasu sellest oleks: langedes vaataks ta Edwardile otsa mitte hirmu, vaid emaliku pahameelega, nagu oleks mees valgele laudlinale šokolaadikokteili ajanud. Ja ta üritaks oma seelikut allapoole sikutada. Välimus oli talle oluline, alati.

Oleks aga kuidagi sobimatu Sarah pühasse kaevu visata, sellisena nagu ta seal istus, üleni riides. Edwardile meenusid lõigud mitmest raamatust, mida ta enne reisi oli lugenud. (Ja see oli veel üks teema: Sarah ei pidanud vajalikuks paikade kohta enne reisi lugeda. «Kas sa ei taha siis mõista, mida sa vaatad?» oli mees küsinud. «Ma näen ju nagunii sama asja, või mis?» vastas naine. «Minu meelest ei muuda kõigi nende faktide teadmine seda kuju – või mis see ka poleks – ju teiseks.» Edwardi ajas taoline suhtumine marru; ja nüüd, kus nad siin olid, tõrjus naine kõik mehe katsed talle midagi selgitada, teeseldes lihtsalt, et ta ei kuule.

(«See kuju siin on chac-mool, kas näed? See ümar asi seal kõhu peal hoidis kaussi, kuhu pandi südamed, ja liblikas pea peal sümboliseerib hinge, mis lendab päikese poole.»

«Kas sa saaksid palun päevituskreemi välja võtta, Edward? See on vist kandekotis, vasakpoolses taskus.»

Ja mees, taas kord lööduna, ulatab talle päevituskreemi.)

Ei, Sarah poleks sobiv ohver, ei kreemiga ega ilma. Inimesi visati alla – või hüppasid nad ehk ise, vabast tahtest – ainult vetejumalale, et hakkaks sadama ja tuleks hea saak. Uputatavad olid sõnumitoojad, läkitatud selleks, et esitada palve jumalale. Sarah’l tuleks enne puhastusrituaal läbi teha, seal allika kõrval kivist higistamismajas. Seejärel, alasti, põlvitaks naine tema ette, üks käsi alistumise märgiks rõhtsalt rinnal. Mees lisas paar kaunistust: kuldse nefriidist medaljoniga kaelakee ja kuldsulgedega ääristatud peavõru. Naise juuksed, tavaliselt palmikusse punutud ja kuklasse krunni keeratud, langeksid nüüd vabalt õlgadele. Edward kujutles naise keha, vormides selle kõhnemaks ja pringimaks, tundes abstraktset iha, mis oli Sarah’ endaga seotud nii vähe kui võimalik. Vaid sellist iha suutis Edward veel tema vastu tunda: ta pidi naist mõttes ehtima, enne kui temaga üldse armatseda sai. Ta meenutas nende endisi aegu, kui nad veel abielus polnud. Näis, justkui tal oleks olnud armulugu ühe teise naisega, Sarah oli toona nii teistsugune. Ta oli kohelnud naise keha nagu pühadust, valget ja kullakarva karikat, mida tuli puudutada hoole ja hellusega. Ja Sarah’le oli see meeldinud; ehkki ta oli mehest kaks aastat vanem ja palju kogenum, polnud ta viimase oskamatust ja aukartust pahaks pannud ega tema üle naernud. Miks ta muutus?

Vahel arvas mees, et asi on lapses, kes sünnitusel suri. Tookord oli ta õhutanud naist kohe uuesti proovima, ja too oli nõusse jäänud, ent midagi ei juhtunud. Ega nad sellest omavahel ei rääkinud. «Sellega on siis ühel pool,» ütles naine pärast haiglas. Täiuslik beebi, ütles arst; õnnetu juhus, niisuguseid asju tuleb ikka ette. Pärast seda polnud Sarah enam ülikooli tagasi läinud ja keeldus ka tööd otsimast. Ta istus kodus, koristas, vaatas üle mehe õla ukse poole, aknast välja, otsekui millegi ootuses.

Sarah kummardus tema ette. Edward oma sulises rüüs, pika nokaga hambuline ülempreestrimask näol, piserdas teda verega oma keele ja peenise külge torgatud okastelt. Nüüd pidi ta naisele andma sõnumi jumalale viimiseks. Aga ta ei osanud midagi paluda.

Ja samal ajal mõtles ta: milline vägev mõte kuuenda klassi projektinädalaks! Ta laseks neil templite vähendatud mõõtkavas mudeleid ehitada, näitaks neile tehtud slaide, telliks mehhikopäraseks eineks tortiljasid ja maisikakke, laseks neil papjeemašeest väikseid chac- mool’e meisterdada... ja tutvustaks pallimängu, milles kaotajaks jäänud meeskonna kaptenil pea maha lüüakse, see meeldiks neile, selles vanuses on lapsed verejanulised. Ta nägi ennast poodiumil õpilaste ees, neid oma vaimustusega üle kallamas, žestikuleerimas, mitmesugustes poosides seda kõike ette kandmas, nägi nende reaktsiooni. Aga ometi teadis ta, et langeks pärast masendusse. Mis oli nende projektide mõte lisaks televiisori asendamisele, meelelahutuse pakkumisele? Ta meeldis neile, sest tantsis nende ees nagu naljakas käpiknukk, väsimatu ja veidi totter. Pole ime, et Sarah teda põlgas.

Edward astus oma sigaretikoni laiaks. Ta pani mütsi uuesti pähe, laia äärega valge mütsi, mille Sarah oli talle turult ostnud. Mees oleks natuke kitsama äärega mütsi tahtnud, et saaks segamatult läbi binokli üles taevasse vaadata; naine aga ütles, et ta näeks välja nagu Ameerika golfimängija. Alati oli seda tunda, seda leebet üleolevat pilget.

Ta ootab nii kaua, et tema äraolek paistaks usutav; siis läheb ta tagasi.

Sarah juurdles samal ajal selle üle, milliseks oleks tema reis võinud kujuneda, kui Edward oleks parajasti selleks ajaks sobivalt ära surnud. Mitte et ta oleks soovinud mehe surma, ta lihtsalt ei kujutanud ette ühtki teist viisi, kuidas mees kaduda võiks. Edward oli alati kohal, tema ellu sisse imbunud otsekui lõhn; Sarah’l oli raske mõelda või tegutseda teisiti kui mehega suhestudes. Niisiis tundus Sarah’le süütu ja meeldiv kujutleda end läbimas sedasama marsruuti, mida nad praegu järgisid, aga nii, et Edward oleks kõrvaldatud, pildilt kenasti välja lõigatud. Kuigi ilma meheta oleks ta vaevalt siia sattunud. Ta eelistaks lamada päevitustoolis, ütleme näiteks Acapulcos, ja rüübata karastavaid jooke. Hetkeks lisas ta pildile paar tõmmut ujumispükstes noormeest, aga kustutas nad kohe: see oleks liiga keeruline ja mitte kuigi lõõgastav. Ta oli sageli mõelnud Edwardi petmisest – millegipärast tundus, et see oleks mehele paras, ehkki ta ei teadnud, mille eest –, aga polnud seda kunagi päriselt teinud. Tema tutvuskonnas polnud kedagi sobivat, enam mitte.

Oletame, et ta oleks siiski siin, ilma Edwardita. Esiteks ööbiks ta paremas hotellis. Niisuguses, kus kraanikausil on äravooluava jaoks kork, seni polnud nad veel üheski sellises hotellis ööbinud. Muidugi oleks see kallim, aga ta kujutas ette, et kui Edward oleks surnud, oleks tal rohkem raha: tema päralt oleks kogu Edwardi palk, mitte ainult osa sellest. Ta mõistis, et kui mees tõesti sureks, poleks ka palka, aga see tõsiasi rikkunuks kogu kujutluspildi. Ja ta reisiks lennukiga, kui võimalik, või luksusbussiga, mitte nende kärarikaste, tungil täis maakonnaliinidega, millega nad mehe nõudmisel alati sõitma pidid. Edward ütles, et nii näeb rohkem kohalikku elu ja pole mingit mõtet sõita teise riiki, kui veedad kogu aja turistide seltsis. Teoreetiliselt oli Sarah sellega nõus, aga bussisõit pani tal pea valutama ning ta oleks meeleldi loobunud lähemast tutvusest mustuse, armetute õlg- või kilekatusega hüttide, kalkunite ja lõõga pandud sigadega.

Mees rakendas sama loogikat ka restoranidele. Külas, kus nad ööbisid, oli olemas igati viisakas söögikoht, Sarah oli seda bussiaknast näinud ja see ei paistnud sugugi kallis; aga ei, nemad pidid sööma räpakas linoleumpõranda ja vakstust laudlinadega urkas. Nad olid ainsad kliendid. Nende selja taga mängisid neli teismelist poissi doominot ja jõid ohtra ärritava naerulagina saatel õlut, ning paar väiksemat last vaatasid telekast saadet, milles Sarah tundis ära kunagise «Cisco Kidi» dubleeritud versiooni.

Televiisori kõrval baariletil seisis sõim Jeesuslapsega ja kolme värvilise kipsist hommikumaa targaga, üks neist elevandi, teised kaks kaameli seljas. Esimesel targal polnud pead. Varjualuses imetlesid kääbuskasvu Joosep ja Maarja tohutut Jeesuslast, kes oli suurem kui pool elevanti. Sarah ei osanud arvata, kuidas Maarjal õnnestus see koloss endast välja pigistada; mõte tekitas temas ebamugavust. Sõime kõrval seisis helkivate tuledega kroonitud jõuluvana, ning selle kõrval Fred Flintstone’i kujuline raadio, mis mängis Ameerika poplaule, üks vanem kui teine.

«Oh, someone help me, help me, plee-ee-ee-eeze...»

«Kas see pole mitte Paul Anka?» küsis Sarah.

Polnud aga põhjust loota, et Edward sellist asja teaks. Mees alustas kaitsekõnet toidule, mis oli tema sõnul parim, mida ta Mehhikos saanud on. Sarah ei kavatsenud talle oma nõusolekuga lohutust pakkuda. Tema meelest oli restoran veelgi masendavam, kui oleks tohtinud, eriti jõulusõim. Seda oli valus vaadata nagu jalutut, kes kõndida püüab, seda religiooni viimast kramplikku tõmblust, enne kui selle viimsedki järgijad – küllap üsna pea – usu kaotavad.

Tema selja tagant lähenes järjekordne grupp turiste, ameeriklasi, nagu hääle järgi tundus. Giid aga oli mehhiklane. Ta ronis üles altarile, valmistudes oma juttu ette vuristama.

«Ärge liiga serva äärde minge, eks.»

«Mina või, ma kardan kõrgust. Mis seal all siis paistab kah?»

«Vesi, mis seal siis paistma peaks?»

Giid plaksutas tähelepanu äratamiseks käsi. Sarah kuulas vaid poole kõrvaga: ta ei tahtnud tegelikult sellest enam midagi teada.

«Varem arvasime ikka, et siia visati ainult neitseid,» alustas giid. «Kuidas nad aru said, et need ikka neitsid on, pole mul aimugi. Seda ei või ju iial teada.» Ta ootas ettenähtud naerupahvakut, mis tuligi. «Aga see pole tõsi. Varsti ma räägin teile, kuidas me teada saime. Siin te näete vihmajumal Tlaloci altarit...»

Kaks naist istusid Sarah’ lähedale maha. Mõlemal olid jalas kerged pikad puuvillased püksid ja kõrge kontsaga sandaalid ning peas laia äärega õlgkübarad.

«Kas sa selle suure otsa ka ronisid?»

«Või veel. Ma lasin Alfil ronida, tegin temast seal tipus pilti.»

«No mina ei saa aru, miks nad kõik need asjad üldse ehitasid.»

«Nende usk oli selline, ta ju seletas.»

«Noh, vähemalt andis see inimestele tegevust.»

«Lahendas tööpuuduse probleemi.» Mõlemad naersid.

«Ei tea, kui palju varemeid ta kavatseb meiega veel läbi käia?»

«Pole aimugi. Ma olen juba ise paras vare. Läheksin parema meelega bussi istuma.»

«Ma teeks pigem mõned ostud. Mitte et siin midagi väga osta oleks.»

Sarah tundis kuulates järsku nördimust. Kas neil siis mingit austust pole? Need meeleolud ei erinenud kuigivõrd tema enda äsjastest tunnetest, aga kuulda sedasama naiste suust, kellest ühel oli maitsetute õlelilledega kaunistatud käekott, tekitas temas soovi kaevu kaitsta.

«Loodus igatahes kutsub,» ütles käekotiga naine. «Ma ei saanud enne sisse, seal oli korralik järjekord.»

«Võta pabertaskurätt kaasa,» ütles teine naine. «Seal pole paberit. Vähe sellest, sinna peab vaat et sisse kahlama. Põrand on üleni märg.»

«Võib-olla ma hüppan lihtsalt sealt põõsastest läbi,» ütles esimene naine.

Edward tõusis püsti ja masseeris oma vasakut jalga, see oli surnud. Oli aeg tagasi minna. Kui ta liiga kauaks jääb, hakkab Sarah hädaldama, hoolimata sellest, et oli ise mehe tühja tuult taga ajama saatnud.

Mees hakkas mööda rada tagasi jalutama. Siis aga välgatas ta silmanurgas midagi oranži. Ta pööras ümber ja tõstis binokli ninale. Nad ilmuvad välja, kui sa oodatagi ei oska. See oli peoleo, poolenisti lehtede taga peidus; ta nägi linnu rindmikku, see oli erkoranž, ja tumedatriibulist tiiba. Ta lootis, et see on karbuspeoleo, ta polnud niisugust veel näinud. Ta rääkis linnuga vaikselt, paludes tal peidust välja tulla. Veider, et linnud on tema jaoks täiesti nõiduslikud ainult esimesel korral, kui ta pole neid varem kordagi näinud. Aga on sadu liike, mida ta ei pruugi eales näha saada; ükskõik kui paljusid ta ka ei näe, leidub alati mõni uus. Võib-olla seepärast ta nende vaatlemist jätkaski. Lind vupsas kaugemale lehestikku. Tule tagasi, hõikas mees sõnatult, aga lind oli läinud.

Edward oli järsku õnnelik. Ehk Sarah ei valetanudki talle, äkki ta tõesti nägi seda lindu. Isegi kui ei näinud, oli lind ikkagi tulnud, tundes, et mees vajab teda. Edward uskus, et linnud näitavad end talle vaid siis, kui ise soovivad, otsekui oleks neil talle midagi öelda, mingi saladus, sõnum. Asteegid uskusid, et koolibrid on surnud sõdalaste hinged, ent miks mitte kõik linnud, miks ainult sõdalaste hinged? Või äkki olid need sündimata laste hinged, nagu mõnel pool usuti. «Vääriskivi, kallis suleke,» öeldi sündimata lapse kohta, nagu oli kirjas raamatus «Asteekide igapäevaelu». Ketsal, see tähendas sulge.

«Vaat seda lindu tahaks ma näha,» ütles Sarah, kui nad enne siiatulekut «Mehhiko linde» läbi lappasid.

«Küütlev ketsal,» ütles Edward. Tegu oli rohekates ja punakates toonides linnuga, kellel olid imekaunid sillerdav-sinised sabasuled. Mees selgitas, et «ketsal» tähendab sulelindu. «Ma ei usu, et meil õnnestub teda näha,» ütles ta. Ta uuris lindude elupaiga kohta. «Pilvemets. Meil ei jää vist ühtegi pilvemetsa tee peale.»

«Igatahes tahan ma just seda,» ütles Sarah. «Ainult seda.»

Sarah oli alati väga kindel selles, mida ta tahtis või ei tahtnud. Kui restorani menüüs polnud midagi meelepärast, keeldus ta üldse tellimast; või lubas Edwardil enda eest tellida ja sonkis siis toidu sees, nagu ta oli teinud eelmisel õhtul. Polnud mingit mõtet talle rääkida, et see on parim eine, mis nad seni saanud on. Naine ei läinud kunagi närvi ega kaotanud enesevalitsust, aga ta oli kangekaelne. Kes peale Sarah oleks näiteks nõudnud, et Mehhikosse tuleb põuaperioodil kaasa võtta kokkupandav vihmavari? Mees vaidles temaga pikalt, püüdes selgitada, kui mõttetu lisaraskus see on, ent naine oli vihmavarju ikkagi kaasa võtnud. Ja siis, eile pärastlõunal, hakkas sadama nagu oavarrest. Kõik jooksid varju alla, surudes end seinte ligi ja templi ukseorvadesse, Sarah aga avas oma vihmavarju ning hoidis seda rahulolevalt pea kohal. See ajas mehe marru. Isegi kui naine eksis, suutis ta alati teha kuidagi nii, et talle jäi õigus. Kui ta kordki tunnistaks... mida? Et ta võib eksida? See tegelikult meest häiriski: see eeldus, et ta on eksimatu.

Ja ta teadis, et kui laps suri, süüdistas naine teda. Ta ei teadnud siiani, miks. Võib-olla sellepärast, et ta oli välja suitsu ostma läinud, arvates, et aega veel on. Teda polnud juures, kui naisele seda öeldi; Sarah pidi uudise üksi vastu võtma.

«See polnud kellegi süü,» ütles Edward talle korduvalt. «Ei arsti ega sinu. Nabanöör oli keerdus.»

«Ma tean,» ütles naine ega süüdistanud teda kunagi; siiski tunnetas mees etteheiteid, mis hõljusid naise ümber otsekui udu. Nagu oleks mees midagi muuta saanud.

«Mina tahtsin teda sama palju kui sina,» ütles ta naisele. Ja see oli tõsi. Tal polnud üldse plaanis Sarah’ga abielluda, ta polnud seda kunagi maininud, sest poleks osanud arvata, et naine võiks nõus olla, kuni too talle teatas, et ootab last. Kuni selle hetkeni olid ohjad naise käes; Edward oli kindel, et on Sarah’ jaoks vaid meelelahutus. Aga abielu polnud mitte Sarah’, vaid tema mõte. Ta jättis teoloogiaõpingud pooleli ning läbis suve jooksul riigikooli õpetaja kursused, et peret ülal pidada. Igal õhtul masseeris ta naise kõhtu, tundes, kuidas laps liigutab, puudutades teda läbi naha. Edwardi jaoks oli see midagi püha, ja läbi selle kummardas ta ka oma naist. Kuuendal kuul, kui Sarah oli nõuks võtnud selili magada, hakkas ta norskama, ning mees lebas ärkvel ja kuulatas neid leebeid norsatusi, valgeid ja hõbedasi, nagu need talle näisid, otsekui laulud, salapärased talismanid. Kahjuks oli see harjumus Sarah’le külge jäänud, Edwardi tunded selle suhtes olid aga muutunud.

Kui laps suri, oli Edward see, kes nuttis, mitte Sarah. Naine ei olnudki nutnud. Ta tõusis peaaegu kohe voodist ja kõndis ringi, tahtis haiglast välja saada nii kiiresti kui võimalik. Ostetud beebiriided kadusid korterist; mees ei saanud kunagi teada, kuhu need jäid, ja küsida ta ei julgenud.

Sellest ajast peale mõtles mees sageli, miks nad ikka veel abielus on. See oli ebaloogiline. Kui nad abiellusid lapse pärast ja mingit last ei olnud ega tulnud ikka veel, miks nad siis lahku ei lähe? Aga ta polnud kindel, et ta seda tahab. Ehk lootis ta ikka veel, et midagi juhtub, et sünnib teine laps. Aga polnud mõtet seda nõuda. Lapsed tulevad siis, kui tahavad, mitte siis, kui sina tahad. Nad tulevad, kui sa oodatagi ei oska. Vääriskivi, kallis suleke.

«Kuulake mind nüüd,» ütles giid. «Arheoloogid sukeldusid süvendi põhja. Nad traalisid välja üle viiekümne skeleti ja avastasid, et osa neist polnud sugugi neitsid, vaid hoopis mehed. Lisaks olid enamik lapsed. Nii et nagu näete, on levinud legendil sellega kriips peal.» Ta tegi altaril kummalise väikse liigutuse, peaaegu nagu kummarduse, aga aplausi ei järgnenud. «Nad ei tee selliseid asju julmusest,» jätkas ta. «Nad usuvad, et need inimesed viivad vihmajumalale sõnumi ja elavad igavesti paradiisis tema kaevu põhjas.»

Käekotiga naine tõusis püsti. «See ka mõni paradiis,» ütles ta oma sõbrannale. «Ma hakkan minema. Tuled ka?»

Tegelikult hakkas kogu grupp nüüd tagasi liikuma, oma algses pilla-palla rivistuses. Sarah ootas, kuni nad olid läinud. Siis avas ta koti ja võttis välja kipsist Jeesuslapse, mille ta oli eelmisel õhtul sõimest varastanud. Talle tundus mõeldamatu, et on millegi säärasega hakkama saanud, aga polnud kahtlust, et nii see oli.

Sarah ei olnud seda ette kavandanud. Ta seisis jõulusõime kõrval, kui Edward parajasti arvet tasus; mees pidi selleks kööki minema, sest neil käis arve laudatoomine väga aeglaselt. Keegi ei vaadanud tema poole: doomino-poisid olid oma mängu süvenenud ja lapsed olid teleka ette kui naelutatud. Ta sirutas lihtsalt järsku käe kolme hommikumaa targa selja tagant läbi ja laudauksest sisse, haaras lapse ja pistis kotti.

Ta keerutas nukku käes ringi. Kääbusekasvu Neitsi ja Joosepita ei näinudki see nii totter välja. Lapse mähe oli temaga ühes tükis ja sarnanes pigem tuunikaga, tal olid klaasist silmad ja juuksed justkui paažisoengus, vastsündinu kohta üsna pikad. Täiuslik beebi, kui seljast väljalöödud killuke maha arvata, õnneks polnud seda näha. Keegi oli ta ilmselt maha pillanud.

Valvsust ei tohtinud hetkekski kaotada. Kogu raseduse vältel oli ta enda eest korralikult hoolt kandnud, võtnud vitamiine täpselt arsti ettekirjutatud koguses ja söönud vaid seda, mida raamatutes soovitati. Ta oli joonud neli klaasi piima päevas, ehkki jälestas seda. Oli teinud kõiki harjutusi ja käinud kõigil kursustel. Keegi poleks saanud talle midagi ette heita. Ometi oli teda häirinud mõte, et lapsel võib sündides midagi viga olla, Downi sündroom või mõni puue, ajuvesitõbi ja suur vesipea nagu neil, keda ta oli ükspäev haiglamurul ratastoolides päevitamas näinud. Aga beebi oli olnud täiuslik.

Ta ei võtaks enam iial seda riski, ei näeks kogu seda vaeva uuesti. Las Edward venitab oma vaagnaluud, kuni on näost sinine; «proovime uuesti,» ütles mees selle kohta. Sarah võttis iga päev mehe teadmata beebipille. Ta ei kavatsenudki uuesti proovida. Seda oli tõesti liiga palju tahetud.

Mida ta valesti oli teinud? Ta ei olnud mitte midagi valesti teinud, selles asi oligi. Polnud midagi ega kedagi süüdistada, välja arvatud Edwardit, kaudselt; ja teda ei saanud süüdistada lapse surmas, vaid ainult selles, et teda polnud kohal. Üha enam oli mees sellest ajast peale lihtsalt eemal olnud. Kui naine enam endas last ei kandnud, kaotas mees tema vastu huvi, hülgas ta. Seda, mõistis Sarah, panebki ta mehele kõige enam pahaks. Too oli ta surnukehaga üksi jätnud, surnukehaga, millele polnud mingit põhjendust.

«Kaotas lapse,» öeldi selle kohta. Temast räägiti nii, nagu oleks laps tal kaotsi läinud, nagu uitaks too kusagil ringi ja otsiks teda, kaeblikult nutta tihkudes, nagu oleks Sarah ta hooletusse jätnud või mõnda valesse kohta pannud. Aga kuhu? Mis limbosse oli ta läinud, millisesse veteparadiisi? Vahel näis Sarah’le, et on juhtunud mingi arusaamatus, et laps pole veel sündinud. Ta tajus ikka veel lapse õhkõrnu liigutusi, millega too temast seestpoolt kinni hoidis.

Sarah pani lapsukese kivile enda kõrval. Ta tõusis püsti, siludes seelikusse jäänud kortse. Ta oli kindel, et selleks ajaks, kui ta hotelli tagasi jõuab, on kirbuhammustusi juurde tulnud. Ta võttis lapse ning jalutas aeglaselt kaevu poole, kuni seisis päris selle serval.

Edward, kes oli rada mööda üles jõudnud, nägi Sarah’t kaevu serval, käed pea kohale tõstetud. Jumal küll, mõtles mees, nüüd ta hüppab. Ta tahtis hõigata, naist takistada, aga kartis teda ehmatada. Ta võiks selja tagant läheneda, temast kinni haarata... aga naine kuuleks teda. Nii ta siis ootas paigale tardunult, sellal kui Sarah seisis liikumatult. Mees eeldas, et naine viskub alla, ja mida siis teha? Aga Sarah võttis vaid parema käega hoogu ja viskas midagi kaevu. Siis pööras ta ringi, pooleldi komistades, ja läks kivi poole, kuhu oli mehest ennist jäänud, ning vajus sellele kössi.

«Sarah,» ütles mees. Naine oli näo kätega katnud; ta ei võtnud neid eest. Mees põlvitas, et temaga samal kõrgusel olla. «Mis lahti on? Kas sul hakkas halb?»

Naine raputas pead. Näis, et ta nutab, käte taga peidus, hääletu ja liikumatu. Edward oli ahastuses. Tavalise Sarah’ ja tema põikpäisusega sai ta veel hakkama, ta oli õppinud sellega toime tulema. Aga selleks ta valmis ei olnud. Alati olid ohjad olnud naise käes.

«Jäta nüüd,» ütles mees, püüdes oma meeleheidet varjata, «sa pead midagi hamba alla saama, siis hakkab parem.» Seda öeldes sai ta aru, kui naeruväärselt see võib kõlada, ent ometi kord polnud üleolevat naeratust, polnud armulikku vastust.

«See pole sinu moodi,» ütles Edward anuvalt, nagu oleks see lõplik argument, mis naise tardumusest äratab ja endise rahuliku Sarah’ tagasi toob.

Sarah võttis käed näo eest ja seda nähes tundis Edward külma hirmu. Kindlasti ilmub sealt nähtavale kellegi teise nägu, hoopis teistsugune, nägu, mida ta pole elu sees näinud. Või pole seal üldse mingit nägu. Aga (ja see oli vaat et hullemgi) oli ainult Sarah, kes nägi välja üsna samasugune nagu alati.

Ta võttis kotist salvräti ja pühkis nina. See on minu moodi, mõtles ta. Ta tõusis püsti, silus veel kord seelikut ning võttis siis oma koti ja kokkupandava vihmavarju.

«Ma tahaksin apelsini,» ütles ta. «Piletiputka vastas müüdi neid. Ma nägin, kui me sisse tulime. Kas sa leidsid oma linnu?»

Kommentaarid

«Ta ei oleks soovinud mehe surma, ta lihtsalt ei kujutanud ette ühtki teist viisi, kuidas mees kaduda võiks»

Märksõnad