DOSTOJEVSKI 200 ⟩ Ideed on nakkavad ja võivad üle kanduda ka peaaegu harimatu olevuse hinge

Fjodor Dostojevski. Foto: Imago stock&people/ Scanpix

Kõigi Fjodor Dostojevski suurte romaanide peategelased on noorukid. Kirjaniku jaoks on nad veel mitte valmis inimesed, kelle kujunemine on oluline terve Venemaa tuleviku jaoks. Kuid noorukid vajavad kõrgeid ideaale ja õpetust. Ideaale peaks pakkuma kultuur ning õpetust perekond ja õpetajad.

Romaanis «Kurjad vaimud» (1871–72) näitas Dostojevski, kuidas õpetajate kõlbeline nõrkus võimendub õpilastes ning teeb nad vastuvõtlikuks äärmuslikele ideedele. Ühiskonna muutmise asemel on tulemuseks mõrvad ja enesetapud. Dostojevski teeb kokkuvõtte «Kirjaniku päevikus» (1876): «Ideed lendavad õhus, kuid kindlasti oma seaduste järgi; ideed elavad ja levivad meile liiga raskesti tabatavate seaduste järgi; ideed on nakkavad, ja kas teate, et elu üldise häälestuse puhul võib mõni idee, mõni mure või igatsus, mis on jõukohane üksnes kõrgesti haritud ja arenenud mõistusele, äkki üle kanduda peaaegu harimatu, lihtlabase ja muidu mitte millegi pärast muretseva olevuse hinge ning nakatada seda oma mõjuga?».

Dostojevski rõhutab, et noored vajavad «millesse uskuda, mida austada, mida jumaldada, mille poole püüda». «Kurjad vaimud» näitab enesejumalikustamise ohte ühiskonna vägivaldsel ümberkorraldamisel. Ja kuigi selle romaani ennustused hakkasid tegelikkuses täituma, pöördus kirjanik oma järgmises romaanis teistsuguste, kuid samuti ajastule omaste ideede poole.

KAKS ISA – KAKS MAAILMAVAADET

Romaani «Nooruk» (1875) keskmes on Dostojevski idee lapsepõlve olulisusest. Ebakõlbelistele ideedele saab vastu panna inimene, kes on kogenud oma vanemate armastust perekonnas. Perekonda nimetab Dostojevski armastuse kooliks, kuid peab tõdema, et liiga paljudel lastel ei õnnestu seda kogeda. Seega on palju noori, kes on vastuvõtlikud «õhus lendavatele ideedele» ja «Noorukis» on selleks ideeks rikastumine.

Selle romaani teeb eriliseks veel asjaolu, et siin on tegemist pihtimusega. Lugeja kohtub nooruki mõttemaailmaga kõige otsesemal kujul ja saab kohe teada ka tema olukorra erilisuse.

Fjodor Dostojevski, «Nooruk». Foto: Raamat

Ta on lõpetanud gümnaasiumi ja on kahekümne ühe aastane. Ta kannab kuulsa vene vürstisoo nime ja tunnistab, et «pole midagi lollimat, kui omada Dolgoruki nime ja mitte olla vürst». Juriidiliselt on ta mõisa aedniku Makar Dolgoruki poeg, kuid tema tegelik isa on mõisnik Versilov. Kaks isa esindavad ka kaht ideoloogiat, üks õigeusku ja teine nn Genfi ideid, mille aluseks on «voorus ilma Kristuseta».

Kaks isa tähistavad kaht lepitamatut maailmavaadet ja nooruk peab ise valikuid tegema. Tulemuseks on vastuoluline süntees. Nooruk tunnistab oma märkmetes lugejale, et tahab rikkaks saada: «Minu idee on – saada Rothschildiks, saada niisama rikkaks nagu Rothschild, mitte ainult lihtsalt rikkaks, vaid just Rothschildi-taoliselt rikkaks». Selle saavutamiseks on tema arvates vaja vaid visadust ja järjepidevust, lihtsaid asju, mida iga isa Saksamaal kordab oma lastele. Selles loomulikus soovis rikastuda ja selle kaudu oma eneseväärikust toetada peitub aga vastuoluline vene joon.

Dostojevski ei usu lääneliku kapitalismi edusse Venemaal ja näeb rikastumissoovis pigem kõlbelisi probleeme. Romaanis «Nooruk» on viiteid Puškini näidendile «Ihnus rüütel» ning ka tema varajane jutustus «Härra Prohhartšin» vahendab seda vene mentaalsust, mis seisneb vajaduses rikkust koguda ja selle omamist nautida, kuid mitte seda kasutada. Seega ei muutu rikkus kapitaliks.

Kuid vene mentaalsusel on ka teine poolus. Nooruk kirjutab: «Kuid lisan juba päris tõsiselt: kui ma varakogumises jõuaksin Rothschildi kapitalini, siis võiks asi tõepoolest lõppeda sellega, et viskan kogu vara ühiskonnale. (Muide, väiksema kui Rothschildi rikkusega olekski raske seda teoks teha.) Ja ma ei annaks ära üksnes poolt, sest sellest tuleks välja vaid labasus: mina oleksin poole vaesem ja ei midagi muud; ma annaksin nimelt kõik ära, kõik kuni viimse kopikani, sest kerjuseks jäädes oleksin ma järsku kaks korda nii rikas nagu Rothschild. Kui seda ei mõisteta, pole see minu süü; selgitama ma seda ei hakka.».

IDEED KÕLBELISELE PINNASELE

Et nooruki mõtlemise paradoksaalsust mõista, tuleb romaan läbi lugeda. Nooruki märkmed peegeldavad seda vaimset pinget ja vastuolulisust, mis võivad olla omased kõikide ajastute noorukitele ja ka 21. sajandil pole rikastumissoovi ning hingerahu ühildamise soov kuhugi kadunud.

Kuid Dostojevski romaan serveerib veel ühe üllatuse. Nooruk vajab tagasisidet ja kui isadesse usku ei ole, siis saadab ta enda märkmed oma kunagisele kasvatajale. Vastuseks saab ta kõrge hinnangu oma siirusele, mis teeb märkmetest ajaloolise dokumendi. Ja ühtlasi osutuse nendesse ideedesse nakatumise eeldustele: «Jah, Arkadi Makarovitš, teie olete juhusliku perekonna liige vastandina meie veel hiljutistele põlistele tüüpidele, kelle lapse- ja noorukipõlv niivõrd erines teie omast.». See on osutus kõlbelisele pinnasele, mis noorukeid ja nende vastuvõtlikkust ideedele kujundab.

Ja selle kõlbelise pinnase olulisus ei ole ajas vähemaks jäänud.

Fjodor Dostojevski (1821–1881) on mõjutanud pea kogu Lääne kultuuri. Teda peetakse vene kirjanduse kuldajastu üheks mõjukaimaks kirjanikuks ja psühholoogiks, kes nägi sügavamale inimese sisse kui keegi teine. 11. novembril möödus tema sünnist 200 aastat. Kirjastus Eesti Raamat avaldas sel puhul Dostojevski romaani «Nooruk» kaasajastatud tõlke.