:format(webp)/nginx/o/2021/12/02/14237127t1hf4f8.jpg)
Loe katkendit Hannes Rummi raamatust «Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse». Taasiseseisvumine oli nagu jalgpallimatš, milles väikese Eesti Vabariigi koondis alistas suurriigi NSV Liidu. Ülo Nugis mängis Eesti koondises selle kuldajastul, mil taastati Eesti riik.
Nugis juhatas aastatel 1990–1995 ülemnõukogu ja riigikogu, mille otsused mõjutasid ilma igasuguse liialduseta iga Eesti inimese elu.
Tema kaasaegsetele annab Pelgulinna poisi kasvamine tipp-poliitikuks võimaluse taas läbi elada tohutute muutuste aeg oma elus. Nende laste ja lastelaste jaoks pakub raamat põneva sissevaate iseseisvuse taastamise loosse.
/nginx/o/2021/12/02/14237153t1h9c6f.jpg)
***
Ühel õhtul 1989. aasta lõpus istusid Ülo Nugis ja Siim Kallas NSV Liidu rahvasaadikuid majutavas hotellis Moskva ning arutasid maailma asju. Kui kell oli juba päris hiline ja vestlus hoogne, üllatas Nugis vestluskaaslast kahe avaldusega.
«Esiteks rääkis Nugis, et ta väga tahab saada Eesti presidendiks. Ma ütlesin vastuseks, et kulla sõber, meil on ju veel vabariigini tükk maad minna!» meenutab Siim Kallas. «Ja teiseks teatas Nugis, et tema arvates peab Eesti astuma NATO-sse. Mis sel ajal oli muidugi täiesti ootamatu mõte!» Poolteist aastat hiljem jahmatas Nugis juba kogu rahvast, sest 25. oktoobri Päevaleht teatas esiküljel suurte tähtedega: «Ülo Nugis: Eesti peab saama NATO liikmeks niipea kui võimalik».
Uudis tugines Toompeal toimunud pressikonverentsil, mille andsid Madridist Põhja-Atlandi Assamblee istungjärgult naasnud ülemnõukogu juhataja Ülo Nugis ja väliskomisjoni esimees Indrek Toome. Esmakordne osalemine NATO Parlamentaarse Assamblee üritusel oli toona ülemnõukogu ja kogu Eesti jaoks suur asi.
Nugis meenutas pressikonverentsil, et kuni 1940. aastani oli Eesti neutraalne riik. «Nagu poliitilis-ajalooline kogemus näitas, ei taganud see julgeolekut. See ei pruugi julgeolekut garanteerida ka tänapäeval, eriti võttes arvesse võimalikke protsesse NSV Liidus. Eesti peab püüdma niipea, kui see võimalikuks osutub, saada NATO liikmeks.»
Toonane välisministeeriumi poliitikaosakonna juhataja ja Nugise parteikaaslane Vabariiklaste Koonderakonnast Jüri Luik möönab, et Lennart Meri alluvad suhtusid Nugise soolosse kriitiliselt.
«Iga avaldust tuleb vaadata kontekstis ja kontekst oli selline, et Nõukogude Liit oli äsja septembris väga pikkade hammastega tunnustanud Eesti iseseisvust. Eesti territooriumil ei olnud isegi mitte Vene väed, vaid Nõukogude väed. Eesti riigi jaluletõstmine, ka julgeolekupoliitilises mõttes, alles algas,» toob Luik välja halva ajastatuse esimese põhjuse.
Teiseks ei olnud NATO tol ajal uutele liikmetele avatud organisatsioon ja ise ennast «Ülesoole perenaiseks» pakkuda oli kohatu, sest NATO riigid jõudsid põhimõttelise laienemise otsuseni alles 1995. aastal, mil Euroopa poliitiline kaart oli oluliselt muutunud.
Nugis rõhutab oma mälestustes, et Madridis oli tema Balti riikide esindajatest ainsana parlamendi juht ning pandi seetõttu istuma VIP-ide sekka kõrvuti NATO peasekretäri ja kaitseministritega.
«Esimesel õhtusöögil istusin Manfred Wörneri kõrvale, minu teisel käel võttis istet Nõukogude Liidu viimane kaitseminister Jevgeni Šapošnikov. Kui jutuhoos sai üles võetud NATOga liitumise teema, hakkasin välja pakkuma stsenaariume, mismoodi see protsess võiks välja näha,» kirjutas Nugis pea 20 aastat hiljem. «Selle jutu ajal jäi Šapošnikov viisakuse piires tõrjuvaks, kuid Wörner võttis tuld ning kutsus mind järgmiseks päevaks hotelli Ritz asja edasi arutama.»
Nugise avalduse ebameeldivat mõju koges omal nahal riigiminister Raivo Vare, kes suhtles Venemaa valitsusega Eestis asuvate väeosade väljaviimise teemal, sest kaitseministrit ega -ministeeriumi Eestil veel polnud.
«Ärgem unustagem, et Nõukogude väed olid Eestis sees ning meil ei olnud vaja seda seltskonda ärritada, vaid väed Eestist välja saada. Minu jaoks oli see peavalu, sest vedasin tol ajal läbirääkimisi Nõukogude vägede väljaviimiseks ja mul oli ikka teisel pool lauda istuvate kindralitega üksjagu seletamist, et ärge seda juttu tõsiselt võtke, see oli Nugise soolo!» meenutab Vare.
Kui Eesti astus 29. märtsil 2004 NATO liikmeks, siis meenutas ainult Haapsalu ajaleht Lääne Elu, et just Nugis ütles esimesena välja soovi kaitseorganisatsiooniga liitumiseks.
«Teadsin, et mind hakatakse ründama. Mul on küll puudusi, aga ma ei ole arg. Kui olin endale selgeks teinud, et peame NATO-ga ühinema, siis leidsin, et pean selle ka välja ütlema,» rääkis Nugis NATOga liitumise päeval.