P, 27.11.2022

«Mis seto sa selline oled?»

Apollo Raamatuportaal
«Mis seto sa selline oled?»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Seto tantsupidu Värska talumuuseumi hoovis.
Seto tantsupidu Värska talumuuseumi hoovis. Foto: Arvo Meeks

Loe katkendit kirjastuses Petrone Print ilmunud Justin Petrone uuest raamatust «Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid».

Kunagi ma veidi kartsin Väinot, kogu ta lärmaka olemuse, Afganistani sõja veterani staatuse ja hiiglasliku õigeusu ristiga kaelas. Aga saunas sain ma aru, et ta on lihtsalt üks hallipäine seto mees, kes jutuhoos viskab sisse vene keelt ja arvab, et ma saan sellest aru.

Justin Petrone, «Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid».
Justin Petrone, «Jõulumees ja muid tõestisündinud lugusid». Foto: Petrone Print

Väino on nii sügavalt seto, kui üldse olla saab. Ja ta on väga tark mees, ta ei tea mitte ainult naistest ja sõjast, vaid ka traktoritest, saunadest, kaevudest, puude mahavõtmisest, korstna pühkimisest… Ta tuleb su koju, kõnnib seal kümme minutit ja oskab kohe ära öelda kõik need kümme asja, mis sul kodus valesti on tehtud. Edasi räägib ta lugusid, iga natukese aja tagant kinnitades: «Tõestisündinud lugu!» Näiteks seto nõidadest, kes oskavad keeta nõiaputru ja lähevad siis mehi võrgutama, et neid voodisse vedada. Või siis on tal varuks mõni uus lugu oma sõber Mardist.

«Oh, Mart, Mart, Mart!» alustas Väino tol õhtupoolikul saunas oma uut pajatust. «Küll Mart võib mind ikka jamadesse tõmmata!» Väino sõnade kohaselt juhtunud kord nii, et Väino ja seto Mart läksid üle kontrolljoone Petserisse, ja kui nad parasjagu Petseri turul ringi patseerisid, hakkas Mart tundma pettumust, et kõik ta ümber vene keelt kõnelesid. Teadupärast on Petseri tegelikult Setomaa ala. «Mis seto sa selline oled, kui sa seto keelt ei oska?» olevat ta üritanud turumüüjatega juttu üles võtta. Üks Venemaa seto olla seepeale kutsunud miilitsa ja Väino olla pidanud kasutama kõiki oma diplomaatilise arsenali salarelvi, et Marti miilitsa haardest välja päästa. Mart olla nimelt ka miilitsaga üritanud arutada poliitilist olukorda ja seto keele tähtsust ajaloolisel Setomaal. «Assa raibe küll!» kommenteeris Väino. «See oli päris inetu lugu!»

Teinekord oli seto Mardil kotis vana viinapudel, millega tuua üle piiri Petseri kloostri kaevust võetud püha vett. Aga paheliselt mõtlev piirivalve arvas, et Mart üritab smugeldada viina Venemaalt Eestisse. Kujutan seda stseeni elavalt ette: kuidas valges hõlstis musta kaabuga Mart seisis siira näoga piirikontrolli ees ning kuidas Ivan ja Sergei püüdsid sotti saada, mis seal pudelis on. Taas oli vaja Väino ammendamatut talenti, et Mart sellest hädaolukorrast päästa. Väino oli edukas ja Mart pääses ka sellest seigast elu ja tervisega. Sellest juhtumist peale ei lähe Seto Mart Petserisse vett tooma viinapudeliga, vaid otsib mõne süütuma anuma.

Väljaspool olijale on Setomaa loomust raske seletada. Kõik need talud tihedalt üksteise kõrval külades, üksteisest läbi põimunud sugulussidemed, tuul kogumas jõudu aasadel ja paitamas puid, lagunenud kolhoosihooned… Selles kõiges on omamoodi ilus melanhoolia, kasinuse ilu, miski, mida ma nimetaksin soome-ugri hingeks. Aeg lendab, elu muutub, aga setod on ikka seal, sõidavad oma traktoritega, panevad saunad küdema, vaidlevad sülge pritsides teiste setodega, korraldavad stseene Petseri turul või Koidula piiripunktis ja ütlevad «om». Ka praegu, kui ma neid ridu kirjutan, on Väino seal kusagil, näiteks riita ladumas.

Märksõnad
Tagasi üles