Nõid hoiatab: enesetapjatega tasub olla ettevaatlik, eriti kui tekib nendega mingi side pärast surma

Foto: Shutterstock

Loe katkendit kirjastuse Petrone Print raamatust «Nõid annab nõu. Loitsud ja ruunid». Raamatu autor Ülle Solovjova on tuntud ka kui Väike Myy.

Kui «Nõid annab nõu» esimene osa oli käepäraseks kasutamiseks igaühele, siis teine osa eeldab keskmisest kõrgemat õiglustunnet ja moraali. See on abiraamat algajale nõiakesele, kes soovib aidata iseennast ja oma lähedasi, aga ka areneda ja avastada enda jaoks uusi võimalusi.

***

Ma ei hakka teile sugugi väitma, et ärge üldse kartke, kogu teispoolsus on hea ja ohutu. Pigem soovitan karta õigeid asju. Kõige rohkem vahest omaenda mõttelendu, haiglase ettekujutuse vilju.

Väike Myy, «Nõid annab nõu. Loitsud ja ruunid». Foto: Raamat

Näiteks: keegi neiu hakkas igal pool nägema paar aastat tagasi enesetapu teinud tuttavat. Isegi mitte sõpra, vaid juhututtavat. Talle tundus, et noormees pidevalt kutsub teda oma hauale, tahab talle avaldada saladusi, kutsub enda juurde... Aegamööda see kujutlus kinnistus ja neiu muutus suitsiidseks, hakkas ennast lõikuma ja muudkui käis selle tuttava haual, nagu oleks teda sinna nähtamatu jõuga veetud. Õnneks küsis see neiu abi, õigemini soovis teada, mida talle teispoolsusest öelda tahetakse, miks just tema on see äravalitu? Ta oligi äravalitu, aga hoopis teistsuguste jõudude poolt, kes temast toitusid. Läks aega, et tütarlaps aru saaks, et hukkunud noormehel ei ole selle kutsumisega midagi ühist, vaid et tüdrukut hukutab seesama jõud, kes teda ennast silmusesse vedas. Üks saakloom oli lõksu veetud, vaja oli uut toitu.

Ja kes see oli, kes vedas? Meie, nõiad, nimetame seda deemoniks. Aga seda võib nimetada ka kinnisideeks: ohver ei leia rahu enne, kui kuidagi saab enda elule lõpu teha. Selle aja jooksul, enne ja pärast ohvri surma, toitub deemon rikkalikult. Siis aga peab ta hakkama uut saaki jahtima.

Sellisest situatsioonist on tegelikult kerge pääseda. Piisab keeldumisest, kindlast käsust: «Käi minema, ma ei ole sinu oma!» Aga oi kui raske on seda käsku anda, kui usud, et just sina oled see, kellele tahetakse rääkida, keda usaldatakse... Ometi ei saa ükski olend teisse siseneda, kui ta selleks teilt luba ei saa. Eksitatud inimene lasebki jõud sisse ja usub tekkivatesse illusioonidesse kogu südamest.

Kõnealune neiu suutis «ei» öelda ja pääses lausa piiri pealt. Ta oli juba sellises seisus, et polnud kaugel vaimuhaiglasse sattumisest.

Niisiis, väga ettevaatlik tasub olla enesetapjatega, eriti kui tekib nendega mingi side pärast surma. Nendel endal pole sellega enamasti midagi tegemist, kutsujad ei ole nemad, vaid saaklooma otsiv deemon, aga see deemon on üliusutav. Ning saagiks valib ta kõige vastuvõtlikuma, tundlikuma, haavatavama, enamasti lahkunu lähisugulaste hulgast, sellepärast juhtubki, et ühes perekonnas võivad enesetapud korduda. Hoidke oma lähedasi, pange tähele, mida nad räägivad. Ütelge inimesele õigel ajal, et see ei ole lahkunu, kes temaga kontakti otsib.

-

Läheme nüüd tagasi suguvõsa juurde. Üldjuhul kaitsevad suguvõsa surnud oma järeltulijaid ja peavad neid kalliks. Lahkunuid pole põhjust karta. Isegi kui keegi kunagi on oma suguvõsa ära neednud, näeb ta nüüd avaramat pilti, taipab, millist mõju see on avaldanud järeltulevatele põlvedele, ja tahab oma eksimust heastada. Sellised surnud on parimad abimehed vana mustri või needuse eemaldamisel, sest ainult nemad saavad anda infot, kuidas see ammune needus tehtud on ja kuidas seda ümber pöörata.

Oma juurte juurde tagasipöördumine oleks loomulik tee tasakaalu leida. Alustage kõige lihtsamast: austage oma lahkunuid, tuletage neid sageli meelde hea sõnaga. Hoidke korras nende hauad. Jah, hinged ei ole surnuaias, vaid liiguvad vabalt kõikjal, aga kalmistu on kokkuleppeline koht, kus kokku saada ja austust avaldada. Paluge neilt vajadusel abi. Küsige nõu. Või istuge surnuaial ja olge rahus.

Igaühele see koht istumiseks ei sobi, nii mõnigi kardab surnuaedu. Sellest pole midagi: teie kallid märkavad teie kontaktivõttu ka siis, kui kodus nende mälestuseks küünla süütate.

Samal ajal ei saa jätta hoiatamata: teispoolsust pole vaja oma küsimustega torkida tõsise vajaduseta. Üks asi on haual istuda ja veidi juttu ajada, hoopis teine lugu hakata huvi pärast vaime välja kutsuma, et rumalatele küsimustele vastuseid saada. Siis käib suhtlemise tehnika juba hoopis teist rada pidi: te peate minema läbi teispoolsuse filtrite ja nende hulgas, kes teile vastata võivad, leidub ka pahatahtlikke. Sellist asja võiks teha vaid sel juhul, kui teil on lahkunule küsimusi, millele elavad vastata ei saa, või kui ta ise annab teile mingil moel märku, et soovib suhelda. Aga mismoodi? Tavaline unenägu seda ei ole. Pigem on nii, et lahkunud sugulane hakkab visalt ja järjekindlalt ennast ilmutama: leiate ootamatult mingi talle kuulunud eseme, tunnete tema pidevat juuresolu… Kindlasti ei tohiks neid märke tähele panna enne, kui surmast on möödas 40 päeva, sest leinajale on sellised nähtused üsna tavalised.

-

Aga põhjuseta tülitamine võrdub teispoolsuse narrimisega ja siis võidakse hakata «nalja» vastu tegema. Ja need naljad on karmid.

Kunagi kutsusid kolm noormeest vaime välja vana raamatu abil. Lugu juhtus kaugel teisel pool ookeani ja kogu protsess kulges hoopis teisiti, kui meil siin väikeses Eestis harrastatakse. Kui ühe noormehe lähedased minuga ühendust võtsid, oli üks spiritistidest juba oma elu enesetapuga lõpetanud, teised täielikult alla käinud ja suitsiidimõtete kütkes. Alkohol ja narkootikumid olid nende igapäevased kaaslased.

Kõigepealt, ettevaatust! Igasuguse info kättesaamine võõrast kultuuriruumist on väga raske ja ohtlik, me ei tunne ju neid tegelasi, kes seal teispoolsuses askeldavad, ega kaasnevaid ohte. Tabas mindki korralik laks (vastulöök), millest tükk aega toibusin. Samal ajal sain quija-lauda kasutades deemoni nime (deemonid varjavad hoolega oma nime, aga kui seda teada, on võimalik deemon hävitada, nii väidab legend) ja ka üksikasjaliku kirjelduse, kuidas hädalist aidata.

Selle loo puhul oli huvitav, et rituaali sain deemoni nime guugeldades. Avanes üks iidvana eepos, millest sain kirjelduse, kuidas ohver deemoni käest tagasi toodi. Loitsudki olid seal täiesti olemas.

Alati on kasulik uurida vanu käsikirju ja dokumente, neis on palju rohkem informatsiooni kui tänapäevastes maagiaraamatutes. Ja kui seda tõesti vajate, vajalik teave avaneb.