Lugu erilisest õmblejannast, kes tahtis KGB haardest välja rabeleda
/nginx/o/2021/06/25/13874387t1h470d.jpg)
Enamik tänavusel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel tunnustust pälvinud teoseid pole veel ilmunud, kuid usun, et Eve Lauri «Õmblejanna», mis sai Tallinna eripreemia, on sellest saagist üks põnevamaid.
Lugedes tundsin algul, et siin oleks justkui midagi Vahur Afanasjevi «Serafimast ja Bogdanist», midagi Silver Anniko «Rusikatest», midagi Sofi Oksanenilt… Aga siis haarasid lugu, eriline peategelane ja tõetruu olustik sedavõrd kaasa, et igasugused kõrvutused muutusid ülekohtuseks. Ühine on karm ja absurdne ajastu, mis käib inimestega nii rängalt ümber, et õrnemad ja nõrgemad ei kannata seda lihtsalt välja.
Eve Lauri raamatu teeb eriliseks ülimalt elujõuline peategelane Anna. Teda ei murra peks ja vägistamine Setumaa kasuperes ega hilisem vaimne vägivald. Ta nõuab välja õmblusmasina ja hakkab käima talust tallu rändava õmblejana. Emaks saab ta juba 15-aastaselt. Anna elus on mitu armastust ja üks mitme näoga mees, kelle mõjust pole pääsu. Anna sünnitab kokku kuus last, kelle nimel tuleb vastu pidada ja loota, et neile ei tehtaks seda, mida on tulnud tal endal kannatada. Tema lapsed hoiavad üksteist väga.
Anna lugu on enese müümisest, elu hoidmisest ja vastutusest. Ilus Anna värvatakse pärast sõda Pärnus oma õmblusartelliga MGB (hilisem KGB) kasuks tööle, ilma et ta sellest ise arugi saaks. Küüditamise ajal tuuakse Anna pere ära Kadriorgu, kus tema asi on püüda KGB jaoks mehi, kes justkui liblikad tule poole lendavad. Kui ta taipab, kes temast on tehtud, on juba hilja midagi muuta.
Kas Anna saab elada ka tavalise vaba inimese elu ja olla lihtsalt õnnelik? Enne kui teda hukka mõista, tasub mõelda, mida oleksin ise valmis elu ja laste nimel tegema või välja kannatama.