«Meil saab olema selline tuleviku tehnokool, et lase aga olla»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Maniakkide Tänava uuest noorteromaanist «Viivuranna Online».

Tõrkuma hakanud virtuaalse reaalsuse keskkonnast väljumiseks peavad sinna lõksu jäänud noored panema mängu kõik oma oskused, kui nad ei taha riskida raske ajukahjustusega. Martin ja Heleri peavad esitlema Euroopa Liidu haridusfondi komisjonile kooli ajaloosimulatsiooni Viivuranna Online, kuid ei suuda salapärase tehnilise tõrke tõttu end enam virtuaalmaailmast välja logida.

Maniakkide Tänav, «Viivuranna Online». Foto: Heli Kirjastus

Programmeerija on aga salaja lisanud ajalooprogrammi alla kihi, kus öösiti asuvad tegutsema nii kommunistid, kes püüavad virtuaalses esimeses Eesti vabariigis võimu haarata, kui ka veelgi verehimulisemad ööolendid.

Leidmaks tagaust, mille kaudu simulatsioonist lahkuda, peavad õde ja vend panema mängu kõik oma ellujäämisoskused. Sellega ei kannata viivitada, sest kui nad ei saa kaheksa tunni jooksul virtuaalmaailmast väljuda, ei suuda nende aju enam kunagi täielikult reaalsusega kohaneda.

Käesolev raamat on noorteromaanide sarja «Viivuranna gümnaasium» teine osa. Sari sai alguse Eesti Noortekirjanduse Ühingu ideerünnakul, et rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad kirjutama eri autorid. Maniakkide Tänav on mitmete tunnustatud ulmeromaanide autor.

***

Lolaga põrkasid Martin ja Heleri kokku kooli ees. Pikad sääred, lühike kleit – ta oli tõeline kevadekuulutaja sel maikuu soojal neljapäevasel õhtupoolikul. Lola oli tõenäoliselt teel kuhugi peole, sest ta oli veelgi meigitum ja sädelevam kui tavaliselt, kui selline asi üldse võimalik oli. Martin oli ükskord Kaidoga arutanud, et kui pooleldi inimest ja pooleldi robotit nimetatakse küborgiks, siis kuidas nimetada inimest, kes on pooleldi inimene ja pooleldi make-up? Nad jõudsid järeldusele, et igal juhul kaldus see transhumanismi suunas ja oli esimene arglik samm küborgiseerumisel, sest plastikkeha ei olnud sellise hulga ilutoodete juures, mida Lola kasutas, enam kuigi kaugel.

Heleri, kes käis muidu iga päev riides nagu pussakas, ajas Lolat nähes selja sirgu. Teades, et täna saabuvad kohale ka välismaalased, oli temagi end üles löönud. Muidu sirged juuksed olid laines, tavalise pusa ja teksade asemel istus seljas liibuv kleidike, kõrvades helkis miski. Ilmselt oli ta end ka meikinud, sest tavapärasega võrreldes nägi Heleri Martini meelest üsna imelik välja. Kas nüüd just ilusam, aga pidulikum kindlasti. Eriti Heleri puhul, kes meikis end üliharva, imestas Martin alati, kuidas on võimalik lihtsalt mingite puudritega oma nägu niiviisi pooleldi tundmatuseni moonutada.

«Lähete kooli või?» küsis Lola, hääles imestusega segatud põlgus ja Martin noogutas.

«Täna on siin see komisjon.»

«Ah see. Leidsid ka aja, nii hilja õhtul. Ma loodan igatahes, et nad ei jää rahule, saaks selle napakuse ometi kaelast ära.»

Lola lasi silmadega demonstratiivselt üle Heleri, naksutas halvakspanevalt keelt ja läks puusi õõtsutades sõna lausumata edasi. Heleri surus huuled kriipsuks. Martin aga lootis, et Lolal ei ole õigus. Tema meelest oli see suur õnn, kui arvutiklassi saabusid kauaoodatud täisimmersiooniga virtuaalreaalsuse komplektid. Täielik sukeldumine virtuaalsusesse, kes siis ei oleks sellest unistanud? Lola ehk mitte, kuid Martin ja tema parim sõber Kaido küll. Heleri tõmbas Martini liikuma ja poiss rebis vastumeelselt oma pilgu Lolast lahti.

«Ma ootan vetsus, helista, kui õhk on puhas,» ütles Heleri kooli fuajeesse jõudes ja kadus garderoobide taha. Martin läks raskel sammul trepist üles oma saatusele vastu.

Esialgne vaimustus VR-toolidest lahtus niipea, kui õpilastele sai selgeks, et neil on küll käes suurepärane virtuaalreaalsust loov tehnika, kuid kõik, mida nad sellega teha saavad, on algeliste aineprogrammide loomine infotehnoloogias saamatute buumerite* meeleheaks. Direktor võis ju sädistada, kuidas aineeksperdid õpilastele virtuaalseks õppetööks põnevat sisu loovad, kuid reaalsuses olid õpsid, kes sellega tegelema pidid, püsti hädas. Siis tuligi õppenõukogule suurepärane idee panna õppetundideks sisu looma hoopis õpilased ise, kellele siis anti informaatika tunnis vastavasisulised kooliülesanded.

Enamik õpilasi ei olnud sellisest uuest koormisest sugugi rõõmsamad kui õpetajad ja ega nemadki õieti rohkem osanud. Vaimustust sellest tundsid ainult Martin, kes oli ammu virtuaalreaalsuses mängimisest unistanud, ning Kaido, kelle vanem vend õppis IT-d ja kes ka ise oli juba mängude loomist katsetanud, kuni neilegi jõudis kohale, et nad teevad vaid igavaid asju. Ja siis tuli Martinile idee hakata lisama ajaloo tunni jaoks loodava esimese vabariigi aegse Viivuranna alevi 3D-mudelisse midagi huvitavat: püsse, märklaudu, elupunkte ja tasemeid. Loomulikult pidid nad seda tegema salaja. See haaras noormehi nii kaasa, et nad hakkasid pärast tunde end IT-klassi küsima, et oma salajase projekti kallal segamatult töötada. Õpetaja Mets märkas nende usinust, tõsi küll, taipamata selle tagamaid, ja nad muutusid endalegi üllatuseks tema lemmikõpilasteks, mis andis neile teatud eeliseid. Kõige olulisem neist oli võimalus koolivälisel ajal iga kell arvutiklassis tegutseda. Selleks, et õpetaja Mets või keegi teine midagi ei märkaks, panid nad huvitavad lisad tööle kellaajaliselt. Kuna Mets lahkus alati veidi enne kella kuut õhtul, jättes neile võtmed, et nad lahkudes ise enda järel uksed lukustaksid, siis sai mängu huvitavaks muutumise kellaajaks 18.00. Mets oli teinekord tõesti veidi liiga pohhuist.

1.

Kui Martin arvutiklassi astus, tõstis õpetaja Mets häiritult pea. Nähes aga Martinit, naeratas ta kergendunult. Mets oli tulnud nende informaatikaõpetajaks paar aastat tagasi otse ülikoolist ja nägi ehk seepärast ka ise enamik ajast välja nagu gümnaasiumiõpilane. Kuid täna olid tal lõhkiste teksade asemel jalas terved püksid ja valge T-särgi peale oli tõmmatud tume ülikonnapintsak. Kuigi ta juuksed olid tavapäraselt sassis, oli neis siiski näha pealiskaudse hoolitsuse jälgi, sest selle asemel, et need lihtsalt igale poole turritaks, olid nad kuklasse krunni keeratud. See tähendab, suurem osa oli krunni keeratud. Üsna arvestatav hulk peenemaid karvu hõljus endiselt ümber õpetaja pea nagu Medusa maod. Ka habe oli tal aetud, mis Metsa puhul tähendas ülimat klanitust.

«Jõudsidki kohale, ma juba kartsin, et jääd hiljaks.»

Siis langes ta pilk Martini riietusele ja naeratus libises õpetaja näolt maha.

«Ma panen niikuinii kohe mänguriülikonna selga,» kaitses Martin ennast.

Mets ohkas, loobus juba keelel olnud märkusest ja lausus: «Kui me täna kõik õigesti teeme, keeratakse kõik rahakraanid, mis Euroopa Liidu haridusfondides olemas on, meie kooli jaoks lahti. Meil saab olema selline tuleviku tehnokool, et lase aga olla. Nii et sa kindlasti mõistad, ma muretsen veidi.»

Martin noogutas, nagu oleks tema suurim mure olnud tõesti Euroopa Liidu rahakraanide avanemine, kuid seda see päris kindlasti ei olnud. Martini prioriteet oli täna see, et teda koolist välja ei visataks, kui saab avalikuks, mille õpilased, isiklikult temaga eesotsas, olid tegelikult õpetaja Metsa kalli projekti varjus endale püsti pannud.

Vaadates praegu õpetaja innukat nägu, peitis Martin värisema kippuvad käed püksitaskutesse. Vaene Mets saab ilmselt südamerabanduse, kui see kõik, mis nad olid simulatsiooni sisse progenud, täna kontrollkomisjoni ees välja tuleb.

«Loomulikult, ei mingit puterdamist, kõik läheb nagu õlitatult.»

Seda öeldes läks Martin riietuskabiini ja hakkas mänguriülikonda selga tõmbama. Sorry, mitte mänguriülikonda, ei mingeid mänge, Viivuranna Online’i projekt oli tõsine asi, mingeid mänge siin ei mängitud. Igatahes ei olnud mõtet riiete vahetusega liialt viivitada, sest kuigi Mets neelas oma märkuse ta riietuse kohta alla, siis direktor ja õpetaja Suvi lasevad ta käitumishinne põhja juba paljalt selle kirja pärast, mis ta T-särgil suurelt ja selgelt ilutses. Kuigi, kui kogu tänane jama lõpeks vaid käitumishinde kukkumisega, tunneks Martin end nagu lotovõitja.

Kostis uksekolks, arvutiklassi saabus vaikus, jäi vaid arvutite sumin. Martin pistis pea riietuskabiinist välja ja nähes, et õpetaja on läinud, jättis ümberrõivastumise kus seda ja teist ning helistas kiiresti Helerile. Selleks ajaks, kui Heleri ukse avas, oli Martin juba ülikonnas.

«Nii, mis su plaan siis oli?» küsis Heleri, suundudes lähima VR-tooli poole.

«Mitte sellesse, mine sinna kõige viimasesse,» ütles Martin ruttu. «Muidu sa jääd väga silma.»

Virtuaalreaalsuse toole oli kümme ning need paiknesid klassi keskel kahes reas, võttes enese alla suurema osa ruumist. Need olid 9D simulatsioonistmed rikkaliku valiku keskkonnaefektidega, 360 kraadi pöörlevad nii horisontaalselt kui vertikaalselt, neli tuuleventilaatorit, tõuke- ja värinamootorid, lai temperatuuriskaala. Üheskoos sama võimeka virtuaalkiivri ja jõutagasisidet andva ülikonnaga oli säärane tool ühe videomänguri unistuste tipp. See maksis ränka raha, mille oli nende koolile andnud Euroopa Liidu haridusfond.

Heleri puges istmesse ja vedas endale kiivri pähe. Nähes tema lainelisi juukseid ja meiki kiivri varju kadumas, mõtles Martin, et õde oli vist natuke üle pingutanud. Keegi seda meigi-ilu VR-kiivri alt ju niikuinii ei näinud, ning mis kleiti puutus siis …

«Haptilise ülikonna peab ka selga panema,» ütles Martin.

Heleri tardus, võttis kiivri peast ja vaatas kahetsustundega oma kallist kleiti. «Õige jah,» pomises ta, napsas tooli seljatoelt VR-ülikonna ja läks kabiini. Martinil oli temast isegi natuke kahju. Millal saavad inimesed aru, et Viivuranna Online’is tuleb pigem tuunida oma virtuaalset avatari, mitte reaalset keha. Kunagi jõuavad, võib-olla mitte nii uhked toolid nagu need siin, kuid neile ligilähedased, enamikku kodudesse ja küllap siis saadakse sellest viimaks aru. Martin lootis, et kui nende kool muutub ükskord selliseks üle Euroopa kuulsaks tehnokooliks nagu õpetaja Mets unistas, siis minnaksegi täielikult distantsõppele üle. Talle oli koroona ajal karantiinis viibides kodus õppimine mõnuga meeldima hakanud. Väga raske oli end viiruselaine taandumisel uuesti füüsiliselt kooli vedama hakata. Aga siin oli kõige suuremaks takistuseks, see kui. Nad saavad tehnokooliks siis kui täna katastroofi ei tule, aga selles ei olnud Martin sugugi kindel.

Tema mõttepausi katkestas väljast kostev autouste prõmmimine. Martin piilus aknast õue ja seal nad siis olidki – kooli ees seisis mitu uhket autot. Neist väljusid kantseleiliku välimusega mehed ja naised, ning kuna mitte kõik neist polnud valge nahavärviga, siis küllap pididki nood olema euroliidu komisjoni tegelased. Külalistele ruttas vastu delegatsioon, mille eesotsas traavis Viivuranna gümnaasiumi trullakas direktriss. Tema selja taga tippis õpetaja Suvi ja kohe jooksis pika sammuga kohale ka Mets.

***

* Buumer (ing k boomer) – vanur