«Ootasin ägedamat reageeringut, kui ma teda esimest korda lõin»

Pilt on illustreeriva tähendusega. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Liz Nugenti psühholoogilisest krimiromaanist «Oliver, kildhaaval».

«Oliver, kildhaaval» Liz Nugent Foto: Raamat

Ootasin ägedamat reageeringut, kui ma teda esimest korda lõin. Ta lihtsalt lamas põrandal ja hoidis lõuga kinni. Jõllitas mind. Vaikides. Ta ei paistnud olevat isegi üllatunud.

Mina olin üllatunud. Ma ei olnud kavatsenud seda teha. Tavaliselt pärinevad sellised lood 1950ndatest, purjus mees jõuab kõrtsist koju oma räpaka naise juurde ja teda ootab külm õhtusöök. Täitsa vastupidi, oli 12. november 2011, talvine laupäevaõhtu ühel Dublini lõunaosa tänaval ja Alice oli valmistanud hõrgu roa: lamba tagine, serveeritud kuskusi ja pita leivaga ning kõrvalroaks oli mündijogurt. Ehkki lammas oli selleks ajaks, kui ta seda pakkus, leigevõitu, ei olnud mul sellele tõesti midagi ette heita. Olin põhiroa järel joonud kaks klaasi Sancerre’i veini, kuni Alice vaarikarullbiskviiti lõpetas. Ma ei olnud kindlasti purjus.

Aga nüüd, siin ta lamab, keha alumine pool peaaegu meie mahagonist söögilaua jalgade varjus peidus, käed, pea ja ülakeha küsimärgina kõverasse tõmbunud. Kuidas oli ta sellisesse asendisse kukkunud? Mu rusikas pidi teda tabama märkimisväärse jõuga. Kui mul oleks klaas käes olnud, kas ma oleksin aja maha võtnud ja selle enne tema löömist käest pannud? Või oleks ma selle talle näkku virutanud? Kas see oleks tabades purunenud ja ta kahvatu naha puruks rebinud? Kas ma oleksin talle eluks ajaks armid näkku jätnud? Väga raske on seda teada.

Pähe tuleb selline väljend nagu «olukorrad, mida me kontrollida ei saa». Ma rõhutan sõna «me», sest, ehkki ma ei oleks tohtinud seda teha, ei oleks ta tõesti tohtinud mind provotseerida.

Telefon helises. Võib-olla oleksin pidanud vastamata jätma, aga see võis olla oluline kõne.

«Tere.»

«Oliver. Moya siin. Kuidas läheb?»

Sellised retoorilised küsimused ärritavad mind. «Kuidas läheb?», no tõesti.

Anna andeks, Moya, ma virutasin just Alice’ile vastu vahtimist ja ta lamab põrandal. Ja meil oli imeline õhtusöök.

Muidugi ei öelnud ma seda. Tegin mingi saamatu katse ennast välja vabandada ja kõne lõpetada. Ootasin, et ta mulle head aega vastu sooviks.

Hetkeks valitses vaikus ja siis:

«Kas sa ei tahagi teada, kuidas mul läheb? Kus ma olen?»

Vastasin lühidalt ja väga konkreetselt. «Ei.»

Taas vaikus. Ja siis, sosinal: «Oh hüva, hästi, kas Alice on seal?»

Käi minema, sa loll, ärritav naine.

Ma ei öelnud ka seda. Ütlesin talle, et praegu ei ole hea hetk. Ta püüdis mind vestlusse tõmmata, kiideldes oma uue eluga Prantsusmaal. Isegi selles keerises sain aru, et ta tahtis mind kadedaks ajada. Kuradi Moya. Lõpetasin vestluse viisakalt, kuid kindlalt.

Mõtlesin, et minust oleks kombekas otsekohe kodust lahkuda. Mõistate, mitte jäädavalt. Mõtlesin, et tõenäosus, et Alice võiks põrandalt tõusta, kasvab, kui ma tema kohal ei kõrgu. Läksin, et võtta koridori nagist oma mantel. Nööpe kinni saada oli raskevõitu. Ootamatult tundusid mu käed kinnaste jaoks liiga suured olevat.

Kaks tundi hiljem jõin ma Nashis oma kolmandat brändit. Nööpisin närviliselt särgi varrukanööpe kinni ja lahti. See harjumus pärineb lapsepõlvest, selline asi, mida ma häirituna teen. Isegi John-Joe pillas mind teenindades kommentaari mu rabeda oleku kohta. Brändi ei oleks mu tavaline valik. Aga saate aru, mind oli šokeeritud. Nüüd olin ma küll täis.

Tahtsin Alice’ile helistada ja küsida, kas temaga on kõik korras, aga ma olin oma mobiili koju jätnud ja mõtlesin, et kelleltki telefoni laenamine puhuks asja suuremaks, kui olukord tegelikult nõudis. Ärge mõistke mind valesti, ma tean, et asi oli tõsine. Oli langetatud märkimisväärselt halb otsus. Ta poleks pidanud põrandal lõpetama.

Ma tean, et minuga pole just lihtne. Alice on seda mulle öelnud. Näiteks pole mul sõpru. Mul oli, paljude aastate eest, aga sellega läks nagu läks. Me kandusime üksteisest kaugemale ja ma lasksin neil minna – usun, et vabal tahtel. Sõbrad on lihtsalt inimesed, kes meenutavad sulle su ebaõnnestumisi. Mul on mitu tuttavat. Mul pole ka kõneväärt perekonda. Mitte sellist, mis oleks kuidagi oluline.

Aastate jooksul ei ole Alice kunagi mu järel nuhkinud, pole kunagi olnud liiga uudishimulik. Tegelikult kirjeldaksin teda üldjoones kuuleka naisena, kes mässab ainult aeg-ajalt. Ma ei ole, pole kunagi olnud, vägivaldne.

Läksin kõrtsi ja ostsin paki sigarette. Kangeid. Muretsesin, et mu käed värisevad ikka veel. Kas brändist ei peaks sellises olukorras abi olema? Või on see lihtsalt vananaiste loba? Vanad naised.