«Churis võib inimene ka ainult üheks ööks sinna jäädes kogu eluks ruineeritud saada»

Šveitsi üks vanimaid linnu Chur. Foto: Shutterstock

Ilmunud on Loomingu Raamatukogu selle aasta eeleelviimane raamat – Thomas Bernhardi «Hukkasaaja», mille on tõlkinud Mati Sirkel. Loe raamatust katkendit.

«Hukkasaaja» Thomas Bernhardi Foto: Raamat

Aastal 1953 kohtuvad Salzburgis Horowitzi kursusel kolm noort klaverimängijat, nende seas Glenn Gould. Kokkupuude tõelise geeniusega võtab tema kahelt kaaslaselt igasuguse soovi ja lootusegi end pianistina teostada. Üks neist alustab teekonda vältimatu huku poole, tõsi, see kestab 28 aastat. Teine, enese sõnul maailmavaatekunstnik, kes juba aastaid püüab kirjutada «midagi Glenn Gouldi kohta», käib selle teekonna oma monoloogis pärast hukkasaaja matuseid tunnistajana läbi.

Poeet, näitekirjanik ja prosaist Thomas Bernhard on Austria XX sajandi kirjanduse (kuri)kuulsamaid autoreid. Tõlkija Mati Sirkli saatesõnast leiab selgituse, miks selline hinnang.

***

Sõit Viinist Churi kestis kolmteist tundi, Austria rongid on käest lastud, restoranvagunis, kui üldse üks selline olemas on, saab kõige halvemat toitu. Klaas mineraalvett ees, tahtsin ma pärast kahtekümmet aastat taas kord Musili «Kasvandik Törlessi hingeheitlusi» lugeda, mis mul ei õnnestunud, jutustusi ma enam ei talu, loen lehekülje ja olen võimetu edasi lugema. Kirjeldusi ei kannata ma enam välja. Teiselt poolt aga polnud mul ka võimalik Pascaliga aega viita, «Pensées» oli mul täiesti peas ja Pascali stiili meeldivus ammendus peagi. Nii piirdusin ma maastikuvaatlusega. Kui linnadest mööda sõita, jätavad nad allakäinud mulje, talud on kõik hukas, kuna nende omanikud on vanad aknad välja kiskunud ja asemele pannud uued maitsetud plastaknad. Mitte enam kirikutornid ei valitse maastikku, vaid imporditud plastist viljahoidlad, üledimensioonilised laotornid. Sõit Viinist Linzi pole muud kui sõit läbi maitsetuse.

Linzist Salzburgini pole asi parem. Ja Tirooli mäed rusuvad mind. Vorarlbergi olen ma alati vihanud, täpselt nagu Šveitsigi, kus on nürimeelsuse kodupaik, nagu mu isa ikka ütles, selles punktis ei rääkinud ma talle vastu. Churi tundsin ma mitmest sealviibimisest koos vanematega, nimelt kui meil oli plaanis sõita Sankt Moritzisse ja me Churis ööbisime, ikka ühes ja samas hotellis, kus lehkas piparmünditee järele ja kus mu isa tunti ning tehti talle kakskümmend protsenti hinnaalandust, sest ta oli hotellile üle neljakümne aasta truuks jäänud. See oli üks niinimetatud hea hotell kesklinnas, ma ei tea enam, mis nimi sel oli, aga võis olla Päikese poole, kui ma siiski ei eksi, ehkki see asus linna kõige pimedamas paigas. Churi veinibaarides pakuti kõige halvemat veini ja kanti lauale kõige maitsetumad vorstid. Isa sõi meiega ikka hotellis õhtust, tellis mõne niinimetatud palakese ja nimetas Churi meeldivaks vahepeatuseks, mida ma kunagi ei mõistnud, sest mina olin Churi alati pidanud eriti ebameeldivaks. Ma vihkasin churlasi nende kõrgmäestikunürimeelsuses täpselt nagu salzburglasi, veel rohkemgi. Ma olin seda alati karistusena tajunud, kui pidin koos vanematega, mõnikord ka ainult isaga kahekesi Sankt Moritzisse sõitma, Churis peatuma ning minema sellesse trööstitusse hotelli, mille aknad avanesid kitsale ja kuni kolmanda korruseni rõskele tänavale. Churis polnud ma kunagi maganud, mõtlesin ma, olin ikka vaid ärkvel olnud, täis meeleheidet. Chur on tõepoolest kõige kurvameelsem koht, mida olen iial näinud, isegi Salzburg pole nii kurvameelne ja lõppkokkuvõttes haigeks tegev nagu Chur. Ja churlased on sellele vastavad. Churis võib inimene ka ainult üheks ööks sinna jäädes kogu eluks ruineeritud saada. Kuid tänaseni pole võimalik rongiga ühe päeva sees Viinist Sankt Moritzisse jõuda, mõtlesin ma. Ma ööbisin väljaspool Churi, sest Chur ise, nagu öeldud, on mul lapsepõlvest nii rusuval viisil meeles. Ma lihtsalt sõitsin Churist läbi ja läksin maha Churi ja Zizersi vahel paigas, kus märkasin hotellisilti.