:format(webp)/nginx/o/2021/12/09/14251175t1h3440.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Tove Alsterdali krimiromaani «Tormiheide».
Sinijärv soovitab krimiromaani: igavamad igavused on õnnestunud välja jätta
/nginx/o/2021/12/09/14251142t1hc2a9.jpg)
Ma ausalt öeldes ei viitsi väga palju noid musta seitsmekümnes varjundis toodetavaid põhjamaa kriminulle enam väga tutvustada. Tapeediks läheb. Aga vahel sähvatab midagi ja siis ärkab südametunnistus. Peamiselt vist seepärast, et naabermaade oluruumiga oleks tark sidet hoida ja et Soome, Vene ja Läti kirjandustest jõuab meie riiulile harva ning heitlikult, siis antagu Skandinaaviatki!
Midagi on sest tumedast öömustast ööst ja kõigist noist harjumus- ja tavapäraseks saanud nordnurinaist siin sügavas juures sees ja ei see kao, ei kuhugi kao. Samas igavamad igavused on õnnestunud välja jätta. Politseinik ei ole automaatselt loll ja kõik uurijad ei vaevle pidevalt kerge elu raskuste küüsis. Mis muudab raamatu loomulikumaks – sest ma ei usu minutikski, et päris Rootsis nii palju jama on, kui paarteist sealset krimikirjanikku Euroopa virtuaalsel mõrvaskeenel kokku kirjutada mõistavad. No ei ole ka Šotimaal terve Ian Rankini jagu kammi ja pusserdamist, ei peagi, ei saagi. Kirjandus on kontsentraat ja keskmise kodaniku puutumus raamatuga on harv koma juhuslik. Tuleb laks kohe kätte anda.
«Tormiheide» on natuke sümpaatne (ei hakka ütlema, et kvaliteetselt kirjutet ja heas haardes hoidev korralik tumevik) just toopärast, et sarnased sündmused ja aegadeülesed jamad inimestega võinuksivad siinsamas me koduõuel sündida. Ja hirmsasti tahaks, et kui on olnud nii ja mine tea, ehk hulleminigi, siis, uh, leidunuksivad ka lahendused. Mulle jäi sest raamatust miski ootamatu lootus kumama. Ja ootamatut lootust soovin ja soovitan küll meile kõigile, sest ilm on praegu ikka kuradi külm.
Meie, inimesed, oskame olla soojemad!