Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Ene Sepp soovitab talve ja lumega seotud raamatuid, mida soojas toas lugeda

FOTO: Shutterstock

Raamatu «Minu Colorado» autor Ene Sepp jagab talviseid lugemissoovitusi. Ehk leiad midagi sobivat ka enesele, viska pilk peale!

Mulle on ammu selgeks saanud, et oma talve, lume ja pakase armastusega olen pigem vähemuses. Küll aga jagub palju rohkem neid, kellele meeldib talveilu imetleda aknaklaasi tagant, ise soojas istudes. Ja miks mitte siis seda olemist veelgi mõnusamaks teha ning võtta ette raamat, kus vähemalt osa tegevusest toimub lumistes oludes?

Piilume põhja

Neil Gaiman on «Põhjala müüdid» raamatusse kokku korjanud müüdid, mis on juba ununemas või peaaegu tundmatuseni ära muditud. Kui me mõtleme Põhjalale, siis tavaliselt mõtleme ju ka külmadele talveöödele. Ja kuigi need pole kõik, millest Põhjala koosneb, siis ilma talve, lume ja kõleduseta ikka ei saa.

Põhjala teemaga jätkates on järgmiseks soovituseks Tuuli Tolmovi teos «Põhja Nõid». Teekond, mis viib põhja, ei saa ju kohe kuidagi olla ilma lume, tuuleiilide ja korralike katsumusteta. Talvistes oludes, ent meile oluliselt lähemal, kulgeb ka raamatu «Saskia läheb metsa» tegevus. Keerulised suhted perekonnas, nii minevikus kui olevikus, fantaasia ning reaalsus. Kõik põimub ja liigub.

Muidugi ei pea põhi tähendama ainult seda, mis toimub meie põhjanaabrite juures. Liigume üle ookeani, kuhu viivad meid Jack Londoni kultusteosed «Ürgne kutse» ja «Valgekihv». Ma mäletan väga selgelt nende esmakordset lugemist teismeeas. Lõuna-Eestis, pärast suusapäeva mäe peal, külmad jalad vastu tulikuuma ahju. Nüüd uuesti lugedes meenutan esmakordset lugemist, ent ka ilma nostalgiata on need lood põhjusega klassikaks kujunenud. Alaska korralik karmus ning imelised võimalused, Londoni külluserohke väljendusvõime ning tegelased, nii inimesed kui loomad, kes lihtsalt haaravad kaasa.

Pika mõjuga Minu sarja raamatud

Ka «Minu» sarjas on raamatuid, mis haakuvad talve ning lume teemaga ja üks neist viib samasse kohta, kuhu viivad Jack Londoni raamatud. «Minu Alaska» on raamat, tänu millele ma jõudsin üldse Coloradosse. Töö kelgukoertega ning eluolu liustikulaagris on midagi sellist, mida enamik meist ise ei koge, väga paljud tõenäoliselt ka ei tahaks kogeda, ent mida raamatust on väga huvitav lugeda.

«Minu Austria» lumeteemast saab aimu juba kaanepilti piiludes. Kui «Minu Colorado» tutvustab peamiselt suusakuurordis suusapatrulli tööelu, siis «Minu Austria» tutvustab suusainstruktoritööd. Muidugi, eks seal ole ka muud huvitavat ja toredat kirjas, ent mulle kui mäesuusafännile jäävad ikka ja alati need osad kõige paremini meelde.

Meile nii võõras laviinimaailm

Üksjagu talve ja lumega seotud raamatuid olen lugenud inglise keeles. Kui tahta lugeda midagi võrdlemisi spetsiifilist, mille eesti keelde tõlkimisel suurt mõtet ei ole, polegi muud varianti kui võõrkeelse kirjanduse poole vaadata. Samas, asjast huvitatuile on need siiski suurepärased raamatud.

Raamatus «Snowstruck: In the Grip of Avalanches» jagab laviiniekspert Jill Fredston lugusid oma mitmekümne aasta pikkusest karjäärist. On nii laviinide ennustamist, ennetamist kui ka laviiniohvrite päästmist, mis enamjaolt tähendab surnukehade äratoomist. Raamat, mida võiks lugeda igaüks, kes plaanib lumistes mägedes off-piste (väljaspool märgitud ja kontrollitud alasid) tegutsema minna. Olgu siis suuskadel, lumelaual, mootorsaaniga või oma kahe jala peal.

«Ski Patrol in Colorado» on mulle eriliselt südamelähedane raamat. Osariigi suusapatrulli tegevusest saab kiire ja huvitava ülevaate ning raamatu paljud pildid näitavad seda, kui palju on kõik mõnekümne aasta jooksul arenenud. Nii töö iseloom, kasutatavad vahendid kui ka eeskirjad ja teadmised.

Raamat, mis sobib eriti hästi suusahuntidele ja/või ajaloohuvilistele, on «Lost Ski Areas of Colorado's Central and Southern Mountains». See meenutab natuke Jaak Juske kirjutatud raamatuid «Lood unustatud …». Saab teada, kes üldse suusatamise Colorado mägedesse tõi (norrakad), millele algul keskenduti (suusahüpped) ning kui palju oli väikesi, aga täiesti toimivaid ja kohalike armastatud suusanõlvu. Uskumatu, mis motivatsioon oli inimestel lahendusi leida ja ehitada ning seda kõike käimas hoida!

Kuidas on talved ilma jõuludeta?

Mina ei saa talvest ja lumest rääkides ei üle ega ümber ka jõuludest. Kingimöllu sukeldumise asemel võibki sukelduda hoopis raamatutesse ja nautida seda, kuidas tegelased pühadeaega naudivad. «Teistmoodi mööblipood: Aramilda esimesed jõulud» pakub lisaks jutule väga palju fakte ja huvitavaid infokilde. Just infokildude rohkuse tõttu on seda teost parem lugeda jupikaupa. Iga õhtu natukene, ja nii need talve pimedad õhtud mööduvad.

Mauri Kunnase «Jõuluvana» on minu jaoks üks nendest raamatutest, mida võib lõputult nii lugeda kui vaadata. Tarja Kunnase illustratsioonid on täpselt sellised, kuidas ise jõuluvana ja päkapikkude maailma ette kujutaks. Hoopis teise olemusega, ent sama palju uudistamist ja põnevust pakub «Suur päkapikuraamat». Täiesti eeskujulik teatmeteos, kust saab päkapikkude kohta teada kõik, mida tahad teada ja mida ei osanud tahta teada.

Lasteraamatute riiulist

Just kõledal ajal kipun ma sukelduma lasteraamatute maailma, et mõne sealt haaratud teosega teki sisse ronida ja erinevatesse maailmadesse sukelduda. «Jäälohe» on näiteks raamat, mille ma oleksin soovinud ise kirjutada. Kombinatsioon lohedest, jääst, lumest ja talvest. Lugu, mida võib lugeda nii lapse kui täiskasvanuna. Erinevus on selles, kui palju ridade vahelt lugeda.

Ja lõpetuseks Maja Lunde «Lumeõde». Raamat, mille lugemist ma ei ole veel alustanud, aga mille ma pean siia nimekirja lisama. Kõik, mida ma olen kuulnud raamatu sisu ning illustratsioonide kohta, on tekitanud minus tunde, et see pole ülejala lugemiseks. Raamatus on pisut müstikat, ka kurbust, ent samas helgust ja üllatusi. Ja nii ma ootangi järgmist vaba päeva, kui akna taga möllab lumetorm ja ma saan ennast diivanil teki sisse mässida, aurav teekruus käeulatuses ning «Lumeõde» nina ees. Ja igaks juhuks, kui see ruttu läbi saab, on terve virn raamatuid veel ootamas.

Tagasi üles
Back