:format(webp)/nginx/o/2021/12/13/14258201t1hf479.jpg)
Festivalid on lõbusad üritused, mis inimestele palju rõõmu toovad. Aga maailmas on ka üsna kummalisi festivale, mis ahhetama panevad. Allen Espenbergi raamat «77 veidrat kommet üle maailma» toob lugejate ette veidrused ja kombed, mis päriselt olemas on. Siit leiad neli kummalist festivali, mida üle maailma peetakse.
Mudafestival
/nginx/o/2021/12/13/14258212t1hd060.jpg)
Iga juulikuu toimub Boryeongi linna lähistel Daecheoni rannal mudafestival, mille kõik tegevused on seotud kohaliku meremudaga. Programmi kuuluvad mudamaadlus, mudas püherdamine ja suusatamine, mudatantsud ja -maraton, mudaste inimeste rongkäik, mudamassaaž, mudavanglas istumine, muda- ja saviskulptuuride valmistamine, mudane bodyart, mudas söömine, mudavihma nautimine, mudakose ja -purskkaevude imetlemine, mudakuninga valimine jne. Kõige enam möllatakse mudas ning püütakse võimalikult palju muda määrida oma näole ja kehale. Seejuures on igal osalejal vaba voli määrida mudaga kokku nii oma sõber kui ka võhivõõras inimene. Teadlaste sõnul noorendab ja tervendab sealne muda nahka ning seda kasutatakse laialdaselt kohalikus kosmeetikas. Mudapidu peeti esimest korda 1998. aastal kohaliku muda raviomaduste propageerimiseks ja kosmeetikatoodete reklaamimiseks. Praegu käib mudapidustustel umbes kolm miljonit turisti, kel on võimalik end pärast festivaliprogrammis osalemist lähedal asuvas meres või dušikabiinides puhtaks pesta.
Meeste missivõistlus
/nginx/o/2021/12/13/14258214t1hf45c.jpg)
Nigeris elav wodaabe hõim korraldab igal aastal sügise alguses vihmahooajal iludusvõistluse, mida nimetatakse ka punnsilmsete peigmeeste konkursiks või ilu ja armastuse festivaliks. Võistlusel osalevad mehed, kes püüavad võita hõimunaiste tähelepanu. Peamisteks ilukriteeriumiteks on sihvakus, rühikus, pikakasvulisus, vastupidavus, leidlikkus, sümmeetriline nägu ja valged hambad. Võistluseks kaunistavad noored ja vallalised mehed end värviliste savide, mineraalide või linnuluudest põletatud värvidega, panevad ilusad riided selga ning laulavad ja tantsivad naistest koosnevale žüriile. Ka valmistatakse endale peakatteid, et paista pikemana. Valgete hammaste rõhutamiseks värvitakse huuled tumedaks ja manustatakse hallutsinogeene, et silmad oleksid pungis. Žürii iga naisliige, isegi kui ta on abielus, valib selle pulmariituse ajal välja noormehe ja viib ta oma koju abikaasaks või armukeseks. Lisaks austatakse konkursi võitjaid terve järgmise aasta jooksul. Selle konkursiga tänatakse vihma, mida Sahara kõrbes alati väga oodatakse.
Kääritants
/nginx/o/2021/12/13/14258216t1h6c86.jpg)
Kord aastas peetakse Peruus indiaanlaste traditsioonilist rituaalset tantsupidu, kus tantsijad vehivad suurte kääridega. Harfi - ja viiulihelide saatel ette kantud tantsuga kontrollitakse Andide mäestikust pärit osalejate füüsilist ja vaimset jõudu, demonstreeritakse osavust ja hulljulgust, tehakse keerulisi trikke ning näidatakse, kuidas suudetakse valu kannatada. Vaimujõu demonstreerimiseks võistlevad tantsijad omavahel ning osalevad erinevates katsetes, nt klaasi söömises ja tulel kõndimises.
Tantsitakse mitu tundi järjest ja samal ajal torgatakse oma kehasse kääride või muude teravate esemetega auke. Kuni 25 cm pikkused käärid valmistatakse kahest metall-lehest. UNESCO nimetas 2010. aastal kääritantsu maailma kultuurišedöövriks. Esimest korda on seda kommet mainitud 1600. aastal, kuid arvatavasti tekkis see u sajand varem, kui indiaanlased võitlesid Hispaania konkistadooride vastu ning pöördusid abipalvega jumalate poole. Üks neist tuligi Maa peale, sisenes ühe tantsija kehasse, misjärel hakkas see tegema akrobaatilisi trikke.
Haamerdamispäev
/nginx/o/2021/12/13/14258220t1h03f3.jpg)
Porto linnas peetakse igal aastal 23.–24. juunil suurt festivali, mis on pühendatud kõigi armunute kaitsjale pühale Johannesele. Üheks tegevuseks, mida teistelt taolistelt festivalidelt ei leia, on üksteise haamerdamine. Paljudel inimestel on käes haamrid, millega nad virutavad tuttavatele ja võhivõõrastele inimestele vastu pead. Loomulikult on tegu pehmete plasthaamrikestega, mis suuremat viga ei tee ja löömisel piiksuvad. Kui kellelgi pole haamrit kaasas, siis pole häda, sest neid müüakse festivali ajal igal tänavanurgal. Arvatakse, et rituaalil on vanust vähemat 600 aastat. Samas pole täpselt teada, kust see traditsioon pärineb, kuid pole võimatu, et inimesed kujutasid armastusjumalat Erost ning vibu ja noolte asemel oli neil käes midagi muud. Varasematel sajanditel kasutati haamrite asemel näiteks porrulauku või küüslauku. Tänapäevase haamrisõja traditsiooni algatas 1963. aastal kohalik ärimees, kes pakkus välja võimaluse kasutada haamreid tudengite pidustuste ajal. Hiljem sai haamerdamisest Porto linna sümbol.