:format(webp)/nginx/o/2021/12/14/14259042t1h89f0.jpg)
Piia Prääniku sõbrad said hiljuti rõõmsa uudise: Kairi Look on kirjutanud järjekordse raamatu Piia Präänikust.
Kõigil on ju värskelt meeles, kuidas Piia ja tema perekond bandiitidega mässas. (Kes on lugenud raamatut «Piia Präänik ja bandiidid», teab, kellest on jutt). Nüüd siis saab teada, mis bandiitidest edasi saab … Suur oli minu üllatus, kui ma bandiite uues raamatus ei kohanud, vaid isa vihjab neile tegelikult üsna otseselt. Siis jõudiski mulle kohale, et pean kontrollima Piia vanust. Nii ongi: eelmises raamatus oli Piia teise klassi tüdruk, kuid uues raamatus läheb ta alles kooli. Kõik klapib. Taaskohtumine hea tuttavaga on igal juhul tagatud.
See, et Piia Prääniku raamatud ei ole kirjutatud ajalises järgnevuses, ei takista raamatute nautimist. Piia on nutikas ja vahva tüdruk, nii et tema tegemistest on lausa lust lugeda. Kooliminek on iga lapse elus suur sündmus, nii ka Piiale. Ja koolis on ju vahva! Piia klassijuhatajaks saab noor õpetaja Laura (lausa nii noor, et Piia isa pole nii noort õpetajate enda arvates varem näinudki), kes on teadagi väga tore, sest talle meeldib üle kõige õpetada. Ka klassikaaslased on vahvad – igaüks küll isemoodi.
/nginx/o/2021/12/14/14259045t1h5ed3.jpg)
Aga Piia koolis on veel miski, õigemini küll keegi, keda teistes koolides ei ole. Piia klassis elab Sõnasööbik! Sõnasööbik on tegelikult alles hiljuti klassiruumi elama asunud, sest ta sattus kogemata aabitsakasti. Nüüd aga peab ta kuidagi hakkama saama, sest Sööbik sööb sõnu. Klassis aga pole just eriti palju midagi söödavat, vaid kalendrist leiab šokolaadijänese ja maasikaid. Muidugi hakkavad Piia ja tema klassikaaslased teda abistama ning toovad kodust Sööbikule midagi maitsvat. Ma muidugi ei tea, mida arvavad näiteks Aleksi vanemad, et nende poeg salaja vanaema retseptivihikust sõnu välja lõikab, aga sellest Kairi Look targu ei kirjuta.
«Piia Präänik ja Sõnasööbik» on kirjutatud humoorikalt ja täis ootamatuid kirjeldusi, nii et raamatu põhjal saaks vahva filmi. Võtame või lõigukese raamatu algusest: «Klassis oli vaikne. Tolm igavles kapiserval. Kustukas kratsis taguotsa. Kärbsed norskasid. Gloobus näitas tahvlile keelt. Ämblik kõdistas võrgus siplevat sääske.» Igal juhul minul hakkas juba film silme ees jooksma – mis kõik seal augusti lõpus klassis tegelikult toimub, kui kool ootab lapsi. Võin öelda, et film jooksis silme ees mul kuni raamatu lõpuni.
Raamatus on palju eriilmelisi tegelasi ja võib öelda, et Kairi Look on kenasti ära tabanud erinevate inimtüüpide käitumise ja olemuse. Näiteks Piia isast lugedes tundub mulle, et olen temaga juba ammune tuttav. Piia isa Pauli ahviarmastuslik kiindumus oma tütresse tuleb välja juba aktusel, kus isa peab lausa kõigile kuulutama, et see tüdruk, kes just aabitsa sai, on tema andekas tütar. Samas töökoosolekud on tema jaoks kurnavad, nii et Piia tunneb vajadust minna isa pärast koosolekut toetama. Ja kui isa juba haige on, siis tema palavik on vähemalt 45 kraadi … Oh, sellest ei maksa isegi rääkida, aga küllap tunnete sellist tüüpi ka teie. Teiseks näiteks võiks tuua auahne teleajakirjaniku Bobi Berensi. Salamisi Piia isa ja laste juttu pealt kuulates saab mees teada Sõnasööbiku olemasolust ning muidugi tekib tal kohe soov teha Sööbikust saade. Nii tuleb Bobi Berens kooli lastega kohtuma ja flirdib Piia klassijuhatajaga, et ainult oma saate jaoks materjali saada. Või siis Anna ema prantslasest elukaaslane, kes isadepäeva öömatkal kardab pimedat metsa, sest seal elavad ju karud, hundid ja parmud.
Lisaks sellele, et tegelased on justkui päris elust võetud, on raamatus ka mitmeid vihjeid tänapäeva Eesti elule. Bobi Berens ja tema saade «Prožektor» tuletasid meelde saadet «Laser» ja selle saatejuhti. Liisa-Lotta üks vanaema kingib teisele vanaemale kitse, sest too on ju nii üksi – kas sarnane põhjendus ei olnud ka Marko Reikopil, kui ta Maire Aunastele kitse kinkis? Laste lemmikräppari Kukimuki kirjeldus on samuti kahtlaselt tuttav.
Kairi Look toob oma raamatus «Piia Präänik ja Sõnasööbik» välja ka olulisi põhiväärtusi. Kuigi klassi lapsed on oma olemuselt väga erinevad, siis ometi on nad üksteise vastu sõbralikud ja näitavad empaatiat ka kummalise Sõnasööbiku suhtes. Loodushoid tuleb sisse Uku kaudu: ta päästab kärbse ämbliku käest, sest poiss peab end patsifistiks, ja kuigi tema rõdul elavad kanad sõid ära Uku kogutud sõnad, siis ometi ei saa ta pakkuda Sõnasööbikule söömiseks sõna kanasupp.
Samas ei saa öelda, et raamat on üks roosamanna: vanaemad kaklevad omavahel, kes saab lapselapse koolist ära viia; Liisa-Lotta mängib tänaval kõndides nutitelefoniga; auahne ajakirjanik ei vali vahendeid, et soovitud saadet saada jne. Negatiivsed nähtused tuuakse esile üldiselt heatahtlikult muiates, kuid on selge, et kõik ei ole nii roosiline, nt kaklevad vanaemad tekitavad piinlikkust eelkõige lapselapsele ja Liisa-Lotta oleks peaaegu auto alla jäänud.
Kokkuvõttes võib öelda, et «Piia Präänik ja Sõnasööbik» on helge ja mõnus raamat. Seda võib lugeda eraldi teistest Piia Prääniku sarja raamatutest, aga miks mitte alustada ikka sarja esimese raamatuga ja lugeda järjest kõik kolm osa läbi. Igal juhul loodan väga, et sel aastal toob jõuluvana nii mõnelegi lapsele just Kairi Looki raamatu «Piia Präänik ja Sõnasööbik».