Ilmar Rootsi kogutud maailmarekordi hõnguga hulk hundinimesid on nüüd kaante vahel. MTÜ Aasta Loom andis välja hundiuurija raamatu «Susi – meie rahvuslooma 523 nime».
Heal lapsel mitu nime, hundil 523
Hundijalavesi ja hundilaut on vaid mõned nimedest, millele hunt on oma terava iseloomu laenanud. Hundi enda kohta on aga vanadel eestlastel peitenimesid tervelt 523 – ei tohtinud ju otse öelda – hunt! Oma nime kuuldes oleks susi kohale ilmunud ja mine tea, mis pahandust siis oleks võinud juhtuda. Aga suhtlema temaga pidi – oli vaja paluda, et hoidku karjast eemal või kaitsku kodukäija eest.
Eesti hundinimede kogu, mille hundiuurija Ilmar Rootsi aastakümnete jooksul arhiividest välja kaevas, on nagu Eesti peidusolnud maavara, mis on ootamatult päevavalgele tulnud. Teised riigid avastavad Egiptuse hauakambrites uusi fakte muumiate kohta ja kaevavad välja kõrbelinnu, Ilmar Rootsi leidis 523 hundinime!
Nimed tõestavad, kui heal jalal olid eestlased ümbritseva loodusega. Võiksime taas ausse tõsta viisi, kuidas vanasti käituti hundi kui konfliktliigiga – talle anti eluõigus ja teda ei vaenatud. Hundiga räägiti ja hunti paluti, temaga peeti dialoogi. Pöördumise tooni on kena kuulata ja lugeda – meelitati, keelitati, naljatati, ka hurjutati. Aga ei vaenatud. Sellest oleks tänapäeval õppida, kui soovime oma elurikkuse väärtusi selgitada võimalikult paljudele – asi algab suhtumisest.
Igivana uskumuse järgi pidid loomad ilmuma, kui nad kuulevad enda nime mainitavat. Nõnda väljendab seda tuntud vanasõna: «Ära hüüa hunti, kus hundist räägid, seal ta ongi». Et hunt oma nime kuuldes välja ei ilmuks – kes siis sooviks suure kiskjaga kohtuda – tuli kasutada õigete sõnade asemel peitenimesid.
Raamatu autor Ilmar Rootsi on nüüdseks juba manalamees. Raamatu kujundas Asko Künnap, järelsõna kirjutas Mare Kõiva, toimetas Helen Arusoo. Illustratsioonide autorid on kunstnikud Viive Noor, Joonas Sildre, Kristi Kangilaski, Priit Rea, Regina Lukk-Toompere, Kadri Ilves, Jüri Mildeberg, Marja-Liisa Plats, Asko Künnap, Anne Linnamägi.