Kuidas kavalad Ribbentropid Chamberlaini äärmisele viisakusele panustades teda terve päeva kinni hoidsid

Prantsuse kirjanik Éric Vuillard. Foto: Philippe Wojazer/ Reuters/ Scanpix

Loe katkendit Loomingu Raamatukogus ilmunud Éric Vuillard’i jutustusest «Päevakord», mis pälvis 2017. aastal Goncourt’i kirjandusauhinna. Teose on prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff.

Éric Vuillard, «Päevakord». Foto: Loomingu Raamatukogu

Jutustuses «Päevakord» poeb prantsuse kirjanik ja filmimees Éric Vuillard (sünd. 1968) ajaloo suure näitelava kulisside taha ning vaatleb Teise maailmasõja puhkemisele eelnenud sündmusi Saksamaal ja Austrias.

Näeme, mis juhtus 1933. aasta 20. veebruaril Berliinis Riigipäevahoone väikeses salongis ja 1938. aasta 12. veebruaril Berghofi lossi suletud uste taga, kus kohtusid Adolf Hitler ja Austria kantsler Kurt von Schuschnigg.

Kolmanda Reich’i tõus ja Anschluss on teada-tuntud ajaloolised tõsiasjad, Éric Vuillard tõmbab aga «ajaloo räpaste hilpude» alt välja ühe kõneka detaili teise järel, kirjeldades lugejale neid sündmusi üpris üllatava ja uue nurga alt.

Vuillard’i jutustamislaad on kujundlik, täpne ja vahe ning sellest ei puudu ka huumor ja iroonia.

***

Järgmiseks päevaks oli Chamberlain kutsunud Ribbentropi Londonis hüvastijätulõunale. Mitu aastat Inglismaal Reich’i suursaadikuks olnud Ribbentrop oli saanud ametikõrgendust. Temast oli tehtud välisminister. Nüüd oli ta mõneks päevaks Londonisse tulnud, et hüvasti jätta ja elamine üle anda. Räägitakse nimelt, et enne sõda olevat Chamberlain, kellele kuulus mitu elamispinda, neist ühte Ribbentropile üürinud. Sellest pisiasjast, inimese ja imago vahelisest konfliktist, sellest lepingust, mille kohaselt Neville Chamberlain (edaspidi «üürileandja») kohustus kokkulepitud tasu (edaspidi «üür») eest andma Joachim von Ribbentropi käsutusse oma Eaton Square’il asuva maja, ei osanud mitte keegi mingisuguseid järeldusi teha. Küllap sai Chamberlain oma üüriraha kätte kahe halva uudise, kahe alatu hoobi vahel. Aga äri peab ju käima. Mitte keegi ei näinud selles niisiis mingit anomaaliat, sellele juriidilisele detailile ei omistatud vähimatki tähtsust – mitte kui midagi. Väikesele sulile, keda süüdistatakse varguses, visatakse korraga nina peale tervet rida varasemaid eksimusi, korraga räägivad faktid iseenese eest. Kui need aga puudutavad Chamberlaini, siis tuleb olla ettevaatlik. Tuleb jääda väärikaks, tema lepituspoliitika oli kõigest kahetsusväärne viga, tema tegevus üürileandjana aga väärib ajaloos vaid joonealust märkust.

Lõunasöögi algus kulges siiralt heas meeleolus. Ribbentrop hakkas jutustama oma sportlikest saavutustest, viskas pisut iseenda üle nalja ning asus siis pajatama tennisemängu rõõmudest; Sir Alexander Cadogan kuulas teda viisakalt. Kõigepealt peatus Ribbentrop pikemalt servil ja tollel pisikesel valge vildiga kaetud planeedil nimega pall, mille eluiga, nagu ta rõhutas, on väga lühike ega kesta isegi tervet mängu! Seejäärel mainis ta suurt Bill Tildenit, kes tema sõnul servis nagu pooljumal ning oli kahekümnendatel aastatel tennise üle valitsenud võimsamalt, kui tulevikus keegi iial suudaks. Viie aasta jooksul ei kaotanud Tilden ainsatki mängu ning Davise karika võitis ta seitse korda järjest. Tema servi kutsuti tollal kahurikuuliks ning kogu tema keha oli selle imepärase žesti sooritamise tarvis justkui loodud: ta oli pikk ja kõhn, laiade õlgade ja tohutute labakätega. Ribbentrop vürtsitas oma lakkamatut sõnadevoolu mõningate pikantsete paljastuste ja tõestisündinud lugudega; näiteks olevat Tildenil vahetult enne tema pikimat võiduseeriat amputeeritud sõrmeots; ta olevat sellelt grillimise käigus õnnetul kombel naha maha kõrvetanud. Pärast operatsiooni mängis ta veelgi paremini, just nagu olnuks too sõrmeotsakene loodusliku valiku viga, mille kaasaegne kirurgia lõpuks parandas. Ennekõike oli Tilden aga strateeg – rõhutas Ribbentrop salvrätiga huuli pühkides – ning tema raamat «Tennisekunst» oli tõeline tennisealaste mõtiskluste varakamber, mängides sellel spordialal sama rolli, nagu Ovidiuse teos armukunstis. Mis aga kõige olulisem – ja selles väljenduski olemise kvintessents mehe silmis, keda noorpõlvesõbrad tögamisi Ribbensnobiks kutsusid –, Bill Tilden oli pingevaba, absoluutselt pingevaba. Ja elegantne, tema tagantkäelöök sarnanes reveransiga. Tenniseväljakul oli ta samas otsekui absoluutne monarh, mitte keegi ei saanud temast jagu ning isegi vastaste võidud, kui ta oli juba neljakümnendates, ei võtnud temalt esikohta, mille tagas talle kõigis mängudes tema uhke stiil. Seejärel rääkis Ribbentrop pisut endast, omaenese mängustiilist. Sir Cadoganil oli neist tennisejuttudest tõtt-öelda kohutavalt kõrini, kuid ta kuulas Reich’i ministrit naeratusega. Ka proua Chamberlain oli lasknud ennast kohe lõunasöögi alguses lõksu tõmmata ning talus nüüd viisakalt seda sõnavoolu. Ribbentrop oli jõudnud oma nooruspõlve juurde, kui ta Kanadas, valge särk seljas ja valged püksid jalas, tenniseväljakutel oma mokassiinidele valu andis ja pea vahetpidamata ässasid servis. Ta kargas koguni püsti ja näitas, kuidas pall vastasest üle lüüa, kusjuures oleks selle juures äärepealt ühe klaasi ümber ajanud, aga ei, selle püüdis ta siiski kinni ja asi pöörati naljaks. Siis tuli ta veel natukeseks Tildeni juurde tagasi, rääkides sellest, kui 1920. aasta paiku käis tema mänge vaatamas oma 12 000 inimest, mis oli tol ajal absoluutne rekord ning mõjub veel tänapäevalgi lausa uskumatuna. Aga mis peamine, ta oli number one, kordas Ribbentrop ikka ja jälle, ning oli suutnud pikki aastaid olla number one. Tänu jumalale kanti lõpuks ette põhiroog.

Eelroana oli pakutud külmi melonipalle ning Ribbentrop oli enda oma sellele vähimatki tähelepanu pööramata alla kugistanud. Põhiroaks oli Louhans’i kana Lucien Tendret’ moodi. Churchill kiitis seda ning võimalik, et soovides Ribbentropi naerualuseks teha ja ühtlasi Cadogani nokkida, juhtis ta Reich’i ministri jutuga jälle tennise juurde tagasi. Kas see Bill Tilden ei olnud mitte Broadwayl näitlejana tegutsenud ning kirjutanud ka kaks viletsat romaani pealkirjadega «Kummituslik tee» ja «Nõrgavõitu löök» või midagi sinnapoole? Seda Ribbentrop ei teadnud. Tildeni puhul oli üldse palju asju, mida ta õigupoolest ei teadnud.

Lõunasöök jätkus samas vaimus. Reich’i suursaadik näis ennast väga mõnusasti tundvat. Muide, Adolf Hitlerilegi oli ta silma jäänud oma vaba olemise, vana kooli elegantsi ja viisakusega, millega ta natsiparteis teistest eristus – üldiselt oli see ju paras pätikamp. Tema kõrk hoiak, mis käis samas kokku absoluutse orjameelsusega, oli ta lennutanud palavalt ihaldatud välisministri ametikohale; ja sel hetkel – tol 1938. aasta 12. märtsil Downing Streetil – oli ta jõudnud oma elu kõrgpunkti. Karjääri oli ta alustanud Mummi ja Pommery šampanja importöörina ning Hitler oli saatnud ta Inglismaale Reich’i nimel lobitööd tegema, sealseid suhtumisi sondeerima ja siit-sealt infot noppima. Terve tolle segase perioodi vältel kinnitas ta Hitlerile pidevalt, et inglastelt küll mingit reaktsiooni karta ei ole. Ta julgustas Führer’it ikka astuma kõige hulljulgemaid samme, õhutades takka tema kalduvust suurushullustusele ja brutaalsusele. Just nõnda oli natsihiilguse redelit mööda aina kõrgemale tõusnud see mees, keda Hitler aeg-ajalt seljataga «väikeseks šampanjamüüjaks» kutsus – ka kõige suuremate ühiskonnahävitajate seas on eelarvamused visad kaduma.

Keset lõunasööki, nagu Churchill oma mälestusteraamatus meenutab, astus sisse välisministeeriumi käskjalg. Võimalik, et sel hetkel läks jagamisele viimane kanakoib, või vahest oli juba jõutud limonaadi ja kohupiima-corniotte’ide juurde või maitsti koguni juba shion’i-kooki: kakssada grammi jahu, sada grammi võid, muna või kaks, näpuotsatäis soola, pisut suhkrut, veerand liitrit piima, mannat ning vedeldamiseks natuke vett. Kaunistuse ja küpsetamise üksikasjadega ei hakka ma teid vaevama. Igatahes valmistati Downing Streetil sageli prantsuse toite; peaminister Neville Chamberlain oli nende suur austaja. Ja miks siis mitte oma nina ka kokakunsti asjadesse pista? Kusagil «Historia augustas» on ju ka juttu sellest, kuidas Rooma senat olevat tundide kaupa arutanud kastme üle, millega süüa kammeljat. Niisiis ulatas välisministeeriumi käskjalg kahvliklõbina vahel Sir Cadoganile diskreetselt ümbriku. Tekkis piinlik vaikus. Sir Cadogan paistis väga keskendunult lugevat. Siis sai vestlus tasapisi jälle hoo sisse. Ribbentrop tegi näo, nagu ei oleks midagi juhtunud; ta sosistas majaperenaisele mõned komplimendid. Sel hetkel tõusis Cadogan püsti ja andis kirja Chamberlainile edasi. Cadogani ei näinud loetu ei üllatavat ega häirivat. Ta mõtles. Ka Chamberlain luges kirja murelikul ilmel läbi. Ribbentrop laterdas aga muudkui edasi. Magustoit oli lauda toodud: tulipunased metsmaasikad Escoffier’ parima retsepti järgi. Tõeline maiuspala. Seltskond nautis neid andunult ja Cadogan läks ühes sõnumiga oma kohale tagasi. Kuid Churchill, kes lõi ühe oma suure spanjelisilma lahti ja pööras selle Chamberlaini poole, märkas, et peaministri kulmude vahele on tekkinud range korts; sellest järeldas ta, et uudised ei ole head. Ribbentrop aga ei märganud midagi. Tema nautis olukorda, rõõmustades nähtavasti selle üle, et lõpuks ometi on temast saanud minister. Proua Chamberlaini kutsel suunduti seejärel salongi.

Nüüd pakuti kohvi. Ribbentrop hakkas rääkima Prantsuse veinidest, mis oli ju tema tugev külg, ning hoidis sellega tükk aega loidu vestlust ülal. Ühel hetkel tahtis ta mingit ütlust illustreerida ning võttis nähtamatu klaasipüramiidi tipust nähtamatu šampanjapokaali ja ütles piduliku toosti. Nähtamatu pokaal oli külm, nähtamatu šampanja oli serveeritud kuue kraadi juures, ideaalne temperatuur. Ribbentropi magustoidunuga kõlises vastu pokaali; ta noogutas, nägu naerul. Õues oli sadanud, puud olid märjad, kõnniteed läikisid.

Chamberlainid ilmutavad kannatamatuse märke, kuid teevad seda viisakalt. Niisugust vastuvõttu, kuhu on kutsutud Euroopa suurriigi minister, ei saa lihtsalt niisama ära lõpetada. Siin on vaja taktitunnet, lahkumiseks tuleb leida ettekääne. Peagi hakkas ilmselt ka teistele kohalviibijatele tunduma, et midagi on teoksil ning et Chamberlaini ja tema naise vahel käib varjatud vestlus, millesse tõmmati kaasa üha uusi osalisi: Cadogan, Churchill ja tema abikaasa ning teisigi. Siis algas esimene lahkumistelaine. Ribbentropid jäid aga paigale, ei teinud olukorra piinlikkust märkamagi, eriti mitte härra Ribbentrop, keda hüvastijätupäev näis joovastavat ning kes oli selle mõjul nähtavasti kaotanud kõige elementaarsemagi taktitunde. Seltskond muutus kannatamatuks. Taas kord väga viisakalt, midagi välja näitamata. Aukülalist ei saanud ju ometi välja visata; ta pidi ise aru saama, et on aeg salongist lahkuda, mantel selga tõmmata ja haakristidega ehitud uhkesse Mercedesesse istuda.

Kuid Ribbentrop ei taibanud midagi, mitte kui midagi; tema aina lobises. Ka tema abikaasa vestles elavalt proua Chamberlainiga. Õhkkond muutus vähehaaval jaburaks; ülikergete muutustega hääletoonis näitasid võõrustajad välja vaevutajutavat kannatamatust, mida tõeliselt viisakas inimene pidanuks märkama. Säärastel hetkedel hakkad mõtlema, et ega sa viimati hulluks ei ole läinud, või et vahest oled liiga delikaatne, ja kas teine tajub samuti seda piinlikkustunnet, mis tundub sinule juba käegakatsutav; kuid ei midagi. Aju on hermeetiline organ. Silmad ei reeda mõtet, vaevutajutav miimika jääb teistele loetamatuks; meie keha oleks nagu luuletus, mis meid vaimustab, kuid millest teised ei taipa ainsatki sõna.

Äkitselt võtab Chamberlain asja otsustavalt enda peale ja ütleb Ribbentropile: «Vabandage, härra, kiired tööasjad kutsuvad.» See oli pisut järsk, aga ta lihtsalt ei leidnud teist võimalust asjale lõppu teha. Seltskond tõusis püsti, enamik külalisi tänas võõrustajaid ja lahkus Downing Streetilt. Kuid Ribbentropid jõid koos viimaste vapratega paigale. Vestlus kestis veel tükk aega. Mitte keegi ei maininud sõnumit, mida Cadogan ja Chamberlain olid lõunasöögi ajal lugenud ja mis hõljus nende vahel nagu pisike paberist tont, teadmata repliik, mida kõik oleksid tahtnud kuulda ja mis oligi ju selle kummalise vodevilli põhiline tekst. Lõpuks hakkasid kõik asutama, ent mitte enne, kui Ribbentrop oli oma tühja eputamise varud viimseni välja käinud. Too endine amatöörnäitleja mängis nimelt üht oma salarollidest ajaloo suurel teatrilaval. Endine iluuisutaja, golfimängija, viiulikunstnik – Ribbentrop oskab kõike! Kõike! Ta võib isegi ametliku lõunasöögi ülipikaks venitada. Oli üks paras kloun küll, kummaline segu peenusest ja ignorantsusest. Räägitakse, et ta olevat teinud jubedaid süntaksivigu; ja et talle kaikaid kodaratesse loopida, olevat von Neurath – kui tema käest käis läbi mõni memo, mille Ribbentrop oli personaalselt Führer’i tarvis koostanud – need hoolikalt parandamata jätnud.

Nüüd olid viimasedki külalised ära läinud ning ka proua ja härra Ribbentrop lahkusid. Sohver tegi neile autoukse lahti. Proua Ribbentrop tõstis kleidisaba ettevaatlikult üles ja nad istusid autosse. Ja siis alles läks neil päriselt lõbusaks. Ribbentropid naersid südamest – nad olid terve seltskonna mõnusasti sisse vedanud. Enesestki mõista olid nad väga hästi aru saanud, et kui välisministeeriumi ametnik sõnumi kohale tõi, muutus Chamberlain murelikuks, ääretult murelikuks. Ja loomulikult teadsid Ribbentropid täpselt, mis selles kirjas oli, ja nad olid otsustanud, et üritavad raisata võimalikult palju Chamberlaini ja kogu tema meeskonna aega. Sellepärast olidki nad lõunasöögil, seejärel kohvitassi juures ja pärastki, kui niisama vesteldi, nii kaua venitanud, et see ületas juba igasugused piirid. Samal ajal ei saanud Chamberlain hädaolukorraga tegelda, kuna ta pidi tennisest vestlema ja makroone mekkima. Ribbentropid, kes panustasid tema äärmisele viisakusele, peaaegu haiglasele viisakusele, mille tõttu pidid ootama isegi riikliku tähtsusega küsimused, olid suutnud teda tööst tõhusalt eemal hoida. Nimelt sisaldas sõnum, mille välisministeeriumi ametnik kohale tõi ning mille salapära püsis kogu lõputu lõunasöögi vältel, üht hirmsat uudist: Saksa väed olid sisenenud Austriasse.