Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Jõulufilmide soovi(tus)list kirjanik Justin Petronelt: folkivad saarmad, Ringo Starr ja Inglismaa enne Brexitit

Kirjanik Justin Petrone tööpostil. FOTO: Elmo Riig

Kogumiku «Jõulumees» autor Justin Petrone vaatab ringi jõulufilmide maailmas, nostalgiliselt.

1. «A Hard Day's Night». Kord ligi kakskümmend aastat tagasi, kui Kalamaja oli veel getolik apokalüptiline rajoon Balti jaama taga, siis elasin ma seal pisikeses korteris, krõbistasin Säästumarketist ostetud piparkooke ja vaatasin telekast «Jõuluingli» erinevaid versioone laste laulukonkursil. Just tol ammusel jõuluajal mängis ETV mingil kummalisel põhjusel Biitlite «A Hard Day's Night» filmi. Jah, päriselt! Ma tean küll, mis te mõtlete, kes te seda filmi teate. Selles süžees pole absoluutselt mitte midagi jõululikku. John, Paul, George ja Ringo ei kaunista seal mitte ühtegi jõulupuud ega ürita laulda mitte ühtegi kirikulaulukest. Kui üldse on olemas jõululik Biitlite film, siis võiks selleks sobida «Help!», kus kuulus nelik läheb peitu Alpidesse ja suusatab-kelgutab lumes ringi.

Aga lumes hullamise asemel tuli telekast «A Hard Day's Night» ja sellest peale on minu peas seotud glögi, piparkoogid, verivorst ja mustvalge Ringo Starr mööda suurlinna hulkumas. Nii et olgem ausad: «A Hard Day's Night» on minu kõige lemmikum jõulufilm.

2. Üks päris-jõulufilm, mille ülevaatamise vastu pole mul kunagi midagi, on «Love Actually». On ju tore, kui kõik mu lemmikbritid korraga külla tulevad. Mõelge ise, kui Hugh Grant, Colin Firth, Emma Thompson, Rowan Atkinson, Keira Knightley ja varalahkunud Alan Rickman koputaksid jõuluõhtul ukse taga, kuidas saaksite neid mitte sisse lasta? Väga võimalik, et eelistaksite võimalusel nende seltskonda omaenda sugulastele.Ja mida enam aega läheb, seda väärtuslikumaks muutub selle filmi nostalgiline kvaliteet. See on maailm ammu enne Covid-pandeemiat, ammu enne hullu Boris Johnsonit ja enne Brexiti kismasid. See on «Love Actually» maailm, kus Suurbritannia peaministriks on Hugh Grant. Kahjuks küll vaid muinaslugu, ent õnneks saame igal aastal jõulude ajal seda uuesti läbi elada ja küsida: kui see oleks tõesti nii läinud?...

3. Aga Ameerika jõuluklassika? Mu isa armastab 1946. aastast pärit klassikalist lugu «It's a Wonderful Life». Tema rekord on vaadata seda filmi 25 korda samade jõulude jooksul. Ta võib selle filmi dialooge filigraanselt peast esitada. Minu lemmikute hulka see film ei kuulu, mina eelistan «Rudolf the Red-nosed Reindeer» aastast 1964 ja «A Charlie Brown Christmas» aastast 1965. Need olid minu lapsepõlve klassikalised jõulumultikad. Muide, «A Charlie Brown Christmas» on suurepärase muusikaga, Vince Guaraldi Trio esituses, kuulen neid laule sageli Eesti ostukeskustes.

4. Eestikeelseid jõulufilme on vähe, mulle tuleb esimese hooga meelde «Eia jõulud Tondikakul», mis puudutab kõiki populaarseid kohalikke teemasid: töönarkomaanidest vanemad, kärgpered, piparkoogid, looduse tervendusvõime ja pätid, kes tahavad kasvavat metsa maha võtta. On tõeliselt tore näha Eesti filmi, millel on õnnelik lõpp!

5. Mul on veel üks lemmik jõulufilm. Otsige üles «Emmet Otter's Jugband Christmas» ja kohtate midagi sümpaatselt kentsakat. See nukufilm loodi aastal 1977. Emmet oli saarmas, kes elas vaeses peres, ta ema pesi oma vannis muu metsarahva pesu, et sandikopikaid teenida. Aga Emmet võttis ema pesuvanni ja muutis selle basskitarriks – eks ikka ole üks korralik bass igasuguse bändi alustala. Edasi moodustaski Emmet bändi ja viis selle konkursile. Ma arvan, et eestlastele meeldiks see film: metsaelanikud käivad üksteisel külas, et harjutada folkmuusika kokkumängu. Midagi kogu selles loos tuletab mulle meelde pärimusmuusika aita.

Nii et kui ma kuulen saarmaid folkimas, siis on aeg piparkooki süüa ja endale kinnitada: jõulurahu on käes ja kõik on siin ilmas ikka nii nagu vanadel headel aegadel.

Tagasi üles
Back