Sinijärv soovitab: Õnnepalu kannatused sätendaval kandikul

Kirjanik Tõnu Õnnepalu naaseb kirjanduse pidunädalal Esnasse. Foto: Margus Ansu

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Tõnu Õnnepalu uut romaani «Palk».

Tõnu Õnnepalu, «Palk». Foto: Raamat

Pea poole aastasaja taga, vanal nõmedal okupatsiooniajal, olivad eriti kõvade tegijate kohta kasutusel väljendid ja tiitlid nagu «kahekordne Nõukogude Liidu kangelane». Leonid Brežnevil õnnestus vist isegi viiekordne olla, kes noid kuldtähti sääl rinnal mäletab. Tõnu Õnnepalul on au olla kahekordne kirjanikupalgast loobuja. Ja kui kuldtähti sai boss rinda riputada vastavalt paremale äranägemisele, siis Õnnepalu rekordi löömiseks peaks mõnele kirjanikule kolmel korral kirjanikupalk usaldatama ning seesama kirjanik peaks siis kolm korda ka ära ütlema. Ebatõenäoline. Õnnepalu kinnitas ennast väga lihtsa liigutusega järjekordsel moel kirjandusajalukku. Keegi järele ei tee, keegi kinni ei maksa. Tark mees. Või kaval igal juhul.

Brežnevi ja kuldsete rinnatähtede ajad olid mõnes mõttes humoorikad ajad. Mõnes mõttes huumorikirjandusena tuleb vaadelda ka Tõnu Õnnepalu vastset päevaraamatut nimega «Palk». Kuigi too va palk pole üldises kontekstis üldse teab mis peamine käivitaja. Autor afišeerib oma kannatusi sedavõrd sätendaval kandikul, et kannab ja kannatab välja ka võrdluse Andrus Kivirähki (absurdsus) ja Karl Ristikiviga (siiras päevaraamat). Virtuoosse kirjutajana ühendab ta nood poolused filigraanse täpsusega. Kui püüda seda kõike tõsiselt võtta, jääb muhelus ainsaks teeks. Eks ka autor sai asjast aru ja pühendab raamatu lõpuosa inimkeelsele väljavabandamisele.

Pole siin vabandada midagi. Mõnikord tundubki nii, nagu tundub. Ja ligimese kannatuste üle ei ole ilus ilkuda. Õnnepalu viimased raamatud ongi ajanud esmalt naerma ja isegi ilkuma, ent seejärel ikkagi mõtlema ja kaasa ehk pigem ühes tundma pannud. Kogu ilu, loodus ja sellega samas kohinas hinglemine on ju tekstis vägagi olemas – tos vallas on Õnnepalule vähe kõrvale panna.

Häid kirjanikke on meil siiski natuke rohkem kui kirjaniku- ja kunstnikupalku (mu tagasihoidliku arvamuse kohaselt võiks mõlemaid olla vähemasti ühe normaalse teatri töötajaskonna jagu – niipaljukest oluline on eestimaine ja -keelne (sõna)kunst küll). Saagu noidki enam ja etemaid, küllap siis kunagi võtab ka Õnnepalu ühe ja kirjutab rohkem rõõmust kui kannatustest.