Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda J. K. Rowlingi lasteraamatut «Jõulupõrsas».
Sinijärv soovitab: jõululugu, mis võtab silma märjaks ja teeb paremaks inimeseks
Üks imeline raamat jõulu eel ja igavesti. Vähe on lastekirjandust, mis kestab ja koob ja loeb üle aegade. J. K. Rowling on osanud säherdust teha. Seepärast tasub kohe ära mainida ka muud tänavu ilmunud Rowlingu-tuletised: illustreeritud väljaanne «Harry Potter ja Azkabani vang», «Harry Potteri maagiline aasta» (eeskätt just piltide pärast, tekstilõikude valikus ei osanud küll mingit sihipära näha) ja omal ajal tillukese fännibrošüürina ilmunud, ent tänaseks vägeva pildilise kuju saanud «Newt Scamanger. Fantastilised elukad ja kust neid leida». Võiks ju laia labidaga lüüa ja öelda, et ju püütakse Potteri nimega kivist viimast verd välja väänata, aga ei. Iga aastaga sünnib ja kasvab uusi lugejaid juurde ja mida ägedam maailm neid ootab, seda toredam tulevik tulevaste aastakümnete raamatutele. Sest kes Potteriga alustab see lõpetab… see ei pruugigi lõpetada.
Aga «Jõulupõrsast». Hea hoo ja usutava fantaasia-ilmaga lugu. Sünnib ette lugeda väikestele ja ise lugeda suurtele. Ma olen küll kirjanduse koha pealt kaunis kalk tüüp, aga see lugu võttis palge härdaks pärispäris mitmel korral. Täiskasvanud lugeja saab korraks oma sisesoga puhtamaks lugeda. Väikesel on haaravalt põnev. Ja teismelise paneb mõtlema, sest tema saab kummastki vaateviisist oma osa kätte. Paadunud, ent loodetavasti mitte panetunud lugejana tunnistan, et tunnid «Jõulupõrsa» seltsis olivad puhas rõõm. Kui teil on läheduses lapsi, kelle tänavune kingikott täiendust tarvitseb, pistke sinna «Jõulupõrsas». Ja pärast lugege salaja ise ka läbi. Saate paremaks inimeseks vähese vaeva ja rohke lustiga, garanteerin. Erilist rõõmu tunnevad nood, kes varem juba raamatuid manustanud on, kuna nõkse on laenatud nii siit kui sealt lastekirjanduse klassikast ja nende äratajumine annab omaette mõistatusmängu-efekti. See raamat jääb alles, pole kahtlustki.