«Mida? Ma pean hakkama kaelu kahekorra käänama?»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Maniakkide Tänava uuest noorteromaanist «Viivuranna Online».

Maniakkide Tänav, «Viivuranna Online». Foto: Heli Kirjastus

Tõrkuma hakanud virtuaalse reaalsuse keskkonnast väljumiseks peavad sinna lõksu jäänud noored panema mängu kõik oma oskused, kui nad ei taha riskida raske ajukahjustusega. Martin ja Heleri peavad esitlema Euroopa Liidu haridusfondi komisjonile kooli ajaloosimulatsiooni Viivuranna Online, kuid ei suuda salapärase tehnilise tõrke tõttu end enam virtuaalmaailmast välja logida.

Programmeerija on aga salaja lisanud ajalooprogrammi alla kihi, kus öösiti asuvad tegutsema nii kommunistid, kes püüavad virtuaalses esimeses Eesti vabariigis võimu haarata, kui ka veelgi verehimulisemad ööolendid.

Leidmaks tagaust, mille kaudu simulatsioonist lahkuda, peavad õde ja vend panema mängu kõik oma ellujäämisoskused. Sellega ei kannata viivitada, sest kui nad ei saa kaheksa tunni jooksul virtuaalmaailmast väljuda, ei suuda nende aju enam kunagi täielikult reaalsusega kohaneda.

Käesolev raamat on noorteromaanide sarja «Viivuranna gümnaasium» teine osa. Sari sai alguse Eesti Noortekirjanduse Ühingu ideerünnakul, et rikastada noortekirjanduse teemadevalikut ning tuua meelelahutuslikumat lugemist noortekirjanduse raskevõitu teemade hulka. Sarja hakkavad kirjutama eri autorid. Maniakkide Tänav on mitmete tunnustatud ulmeromaanide autor.

***

Heleri askeldas ikka veel riietuskabiinis. Martin koputas tähelepanu nõudes selle seinale.

«Nad on kohal. Loodetavasti viiakse kogu kamp kõigepealt kohvitama ja lobajuttu ajama. See oleks küll nõme, kui nad kohe siia tulevad.»

«Sa pole mulle veel rääkinudki, mis meil see plaan on?»

Muidugi ei olnud Martin seda teinud, sest oli tema kodutööde nädal ja ema elas kogu aeg seljas oma nõudepesu ja tubade koristamisega. Isa aga oli otsustanud asja ees, teist taga kuuri katust vahetada ning Martini ülejäänud vaba aeg läks sinna alla. Neil hetkedel, mis Martinil õnnestus enda jaoks tekitada, oli aga jälle Heleri ise oma sõbrannadega kuhugi kadunud. Asi oli selles lisade tööle hakkamises kell 18.00. Kaido oli selle simulatsiooni sisse programmeerinud ja Martin ei osanud seda mingi nipiga välja lülitada. Kaidot aga siin ei olnud ja Viivuranna koolis oli ta pärast suure bravuuriga lahkumist, kui ta direktori akna kiviga sisse viskas, üldse persona non grata (soovimatu isik).

«Noh, ega seal midagi keerulist ei ole. Kui mängu sisened, siis võta oma tegelaseks Maria Loorberg. Ma saadan sulle kohe nende kommunistide nimed ja asukohad, kes tulevad riiki pöörama. Sa otsi nad üles ja keera neil kaelad kahekorra, siis ei saa nad mingit jama korraldada ja asi korras. Lihtne.»

Riiete kahin lakkas ja õe hääl kostis kahtlaselt kõrgetel toonidel.

«Mida? Ma pean hakkama kaelu kahekorra käänama? Kas sa oled segi läinud või?»

«Mis siis on? Sa oled ju enne ka mängudes tapnud?»

«Mine pekki! Siin on ju kõik nagu päris! See ei ole ju üldse mängu moodi. Kujutad sa ette mind päriselt kellegi kaela kahekorra käänamas? Noh jah, sina võib-olla kujutad, aga kujutad sa ette, mina ei kujuta!»

Martin jõllitas tummas uskumatuses riietuskabiini ust. Dängit! Mida see Heleri nüüd pidurdas? Sellist üllatust ei osanud Martin küll ette näha. Ta oleks ju ise kommudega tegelenud, aga Mets arvas heaks just temale panna kohustuseks vedada välismaalasi mööda virtuaali ringi. Kaido oli koolist välja visatud, Heleri oli õpsi oma jauramistega välja vihastanud ja ülejäänud nende tiimist olid suht oinad, keda see projekt eriti ei huvitanud. Kõige jaburam oli, et nad olid Kaidoga neid lisasid suure hooga muudkui simulatsiooni sisse vuhkinud, kuid ise neid läbi mängida ei olnud jõudnudki. Suur salajane avamine ja mänguöö oli neil plaanis alles kuu lõpus.

«Sa pane lihtsalt sel hetkel silmad kinni. Ma tegin Maria ajaloost võetud prototüübi järgi. Ta oli Eesti üks selle aja tugevamaid naisi, tippmaadleja. Talle said käsivõitluses pandud väga head statid.»

Heleri hakkas uuesti riietuma, kuid kuulda oli, et vaene VR-ülikond sai selle käigus kõvasti rapsida ning kabiini seinad tärisesid nõnda, et Martin kartis õhukesi vineerplaate kohe-kohe laiali pudenevat.

«Sa tahad, et ma hakkaks kinnisilmi kaklema? Ma ei ole kunagi kakelnud, ma ei oskagi seda teha ja ei tunne selleks mitte mingisugust tungi! Sul on täpselt niikaua aega mõelda välja uus plaan, kuni välismaalased siia jõuavad. Ilma tapmiseta!»

Õde oli nii vihane, et Martin kujutas tegelikult üsna kergesti ette, kuidas too sellises meeleolus võiks väga edukalt ka reaalses elus kaelu nagu märga pesu väänata. Kuid praegu oli peaasi õde simulatsiooni saada ja loota, et tal see meeleolu kommunistidega kohtumiseni säilib. Tema ettepanek midagi muud välja mõelda oli täiesti ebareaalne, mingit muud plaani Martinil polnud. Oleks Kaido siin olnud, siis jah, tema oleks midagi koodinud ja teinud, kuid Martin seda ei osanud. Niisiis kehtis plaan A.

«No ma kujutan küll ette, et sa ei kujutanud seda ette, kui olid nõus appi tulema, aga see on ju mäng, sa ei pea seal tegelikult kaklema, seal pole muud, kui lähed peale ja su avatar teeb ise vajalikke liigutusi. Marial on igasuguseid häid oskusi ja pärast paari killi (ing k to kill – tapma) tuleb juba uusi tasemeid ja oskusi juurde. Usu mind, ta on vaikseks tapmiseks ideaalne karakter.»

Kabiini uks lendas lahti ja hulga andurite ning käituritega varustatud ülikonnas Heleri marssis välja. Martin oleks tahtnud teda hoiatada, et kui ta niimoodi jalgu trambib, siis annavad talla all olevad surveseadmed varsti otsad, kuid hoidis end targu tagasi. Praegu oli Heleri veel valmis mängu sukelduma, kaelaväänamine või mitte, aga kui teda liialt torkida, siis võis ta lihtsalt minema kõndida. Õde jäi käed puusas Martini ette seisma.

«Kas sul mõnda diplomaati või midagi ei ole, kes nad lihtsalt ümber veenaks? Ma saaksin diplomaadina palju paremini hakkama.»

Martin raputas uskumatuses pead. Diplomaati? Milleks? Nad olid Viivuranna Online’i teinud salaja ümber sellepärast, et see muutuks huvitavamaks, mitte igavamaks. Lisada sinna veel rohkem lobisemist, kui seal juba õpetajate nõudmisel niigi oli? No ei, aitäh.

«Diplomaate kahjuks ei ole, kindlasti panen selle sinu jaoks sisse, kui me täna vahele ei jää.»

«Sul olid seal ju mingi Päts ja alevivanem ja kooliõpetaja?»

«Alevivanem ja Päts on statistid, nendega ei saa mängida. Kooliõpetajaks määras Mets jälle minu, et sellega on väga sümboolne VIP-e ringi vedada. Aga tead, ma sain simus su päikeseloojangu valmis, selle Vitali Koidu maali põhjal.»

Nad mõlemad olid Viivuranna Online’i meeskonnas 3D disainerid. Kui Heleri keskendus tegelastele, siis Martin tegeles keskkonnaga. Maalikunst oli Heleri nõrkus ja ta oli pikalt mangunud Martinit, et see talle mõne eesti kunstniku maalitud vaate Viivuranna metsa taha disainiks. Nüüd kasutas Martin seda viimase õlekõrrena.

«Kui VIP-id läinud on, siis ma näitan sulle. See tuli minu meelest isegi ilusam kui originaal. Võid seal edaspidi käia jalutamas nii palju kui tahad. Või noh, igast asju võid seal teha, mitte ainult jalutada, minu pärast vea kasvõi kõik oma sõbrannad sinna ja seiske seal pea peal või tehke luuleklubi või midagi.»

Heleri istus räntsatades VR-tooli ja kiskus endale kiivri pähe.

«Ma ei ole kindel, et see sihukest jama korvab,» kostis näokatte tagant summutatult. Martinil oli talle veel üks väike präänik.

«See ei ole kõik, kohe selle kõrvale tegin Nikolai Triigi päikeseloojangu ka veel.»

See viimane maal, kuigi tublisti kuulsam, isegi nii kuulus, et keegi viitsis seda lausa võltsida, ei olnud Martini arvates küll oma tuntust väärt. Ta poleks hakanud sellega isegi jamama, kui maalil polnuks ühte head küngast. See oli suurepärane, ümbritsevat maastikku valitsev kõrgendik, kuhu oli hea kommunistide nahutamiseks paigutada suurtükke ja kuulipildujaid. Kui sellega sai ühtlasi teha ka Helerit õnnelikuks, siis palun väga, kaks ühe hoobiga.

Tuled tüdruku kiivril juba süttisid ja Heleri ilmselt ei kuulnud seda viimast head uudist. Tema kõrvus helises juba Viivuranna Online’i tunnusmuusika ja silme ees keerles Hiina firma Qiguai SimuTech’i sisselogimise programmi logo. Martin lõi käega, mis siin ikka enam lobiseda, kui Heleri juba mängus oli. Kuna õpetaja Metsa VR-tool oli juba töörežiimis, seadis Martin end sellele istuma. Ta ei hakanud kiivrit pähe panema, vaid tõmbas ette puutetundliku ekraani, millel plinkis teade, et uus kasutaja on end sisse loginud. Martin toksas kirjale ja ekraanile ilmus Heleri avatar. Õde seisis informaatikaklassi simuleeritud koopias ja tema ees hõõgus õhus sinaka kirjaga suur tekstikast. Välismaalasi veel ei olnud, ju nad siis ikka kohvitama läksid, ning see andis Martinile aega veidi ettevalmistusi teha. Kõigepealt pidi ta saatma Helerile tapmist vajavate kommunistide andmed ja hoolitsema selle eest, et too taipaks, kuidas oma oskusi kasutada.

Selle üle, et kool oli pärast pikka kaalumist otsustanud osta oma VR-tehnika Hiinast, käis maakonna ajalehes suur poleemika. Raha Euroopast oli ju tasuta käes, miks siis mitte hankida usaldusväärne tehnika Jaapanist või Ameerikast? Selle asemel otsustas Mets võtta vastu Hiina firma pakkumise, mille eest sai sama raha eest rohkem seadmeid, kuid mille kvaliteedi suhtes olid mitmed tehnoloogiagurud avaldanud kahtlusi. Ent Martin kaldus õpetaja Metsa pooldama. Kui oli valida, kas osta komplekt poole või terve klassi tarbeks, siis oli loomulikult mõttekam osta juba kogu klassile. Nii halb see Hiina tehnika nüüd ka ei saanud olla. Hiinas kasutasid selle sama firma vanu mudeleid sajad tuhanded inimesed ja järelikult oli kõik hiinlaste peal korralikult testitud.

Kõlarid Martini toolil elustusid, kui Heleri tema poole pöördus.

«Kuule, ma tahtsin su Maria Loorbergi valida aga mäng küsib mult jälle igasuguseid nõusolekuid.»

Martin võpatas. Tehnilised probleemid neil veel puudusid.

«Jaga mulle oma pilti.»

Ta sai Heleri pildikuva ja lasi silmadega kiiresti üle kirjade, mis tüdruku silme ette olid tekkinud. Õnneks ei olnud need midagi erilist. Kõik see sama jura, millele nad olid juba esimest korda sisse logides oma nõusolekud andnud. Ilmselt oli kuskil sätetes jäänud mingi linnuke panemata.

«Sa võtsid uue tegelase ja siis ta automaatselt näitab neid kirju jälle. Ole lihtsalt kõigega nõus.»

Säärase sügava sisseelamise tajutehnoloogia puhul kuvati kasutajale alati alguses kõikvõimalikke hoiatusi kahjulike meditsiiniliste kõrvalnähtude kohta. Martin ei olnud neid kunagi eriti lugeda üritanud, sest esiteks olid need kohutavalt igavad ja teiseks liiga keerulises inglise keeles. Üldiselt hoiatati seal võimaliku trauma, surma, hulluks minemise ja muu sarnase eest. Kõik see tulenes tehnika võimalikust rikkest, mis pole kindlasti tootja süü, «immersiooni suurepärasest kvaliteedist», mis oli saavutatud «neuraalse sideme erakordse tugevuse abil» ja tegi «reaalsuse illusiooni täiuslikuks». Lisaks oli tekstis veel selliseid ähvardavaid ja segaseid asju nagu võimalik kognitiivne dissonants ja glutamaadi üleküllus, mida iganes need ka tähendada võisid. Õpetaja Mets kinnitas, et see ei ole midagi, mille üle peaks liialt muretsema, kuni nad ei kisu oma VR-kiivreid poole seansi ajal ilma korralikult välja logimata peast ära. Väljumiseks pidi kõigepealt simulatsioonist eraldumise programmi tööle panema ja ootama, kuni see su maksimumpööreteni üles kruvitud aju maha rahustas ja tavapärasesse rütmi viis. Siis lülitas kiiver end välja ja sa võisid selle eemaldada. Lihtne.

Martin kuulis oma selja taga koridorist lähenevaid samme ja ingliskeelset jutuvada. Kohvile ei oldud siiski mindud ja rohkem aega Helerile midagi selgitada seega ei olnud. Üle koridori kostis nende direktori ilmeksimatult äratuntavat jutuvurinat, mis ei lasknud kellelgi endale vahele rääkida.

«Viivuranna gümnaasiumis kasutatakse virtuaalreaalsust ainetundides juba teist õppeaastat. Nii kui koroona algas, nii me sellega ka pihta hakkasime. Selles mõttes oli projekt hästi ajastatud. Tunnid valmistavad ette aineõpetajad, sest nemad on ka tundide läbiviijad ja eesmärk ei ole mitte lihtsalt virtuaalreaalsuse vahendite kasutamine, vaid vastavates ainetes õpitulemuste saavutamine.»

«Okei, kinnitasin ära,» ütles Heleri. «Leidsin selle Maria Loorbergi üles ja valisin oma tegelaseks. Ma vaatan, et tal on siin mingid maadlusvõtted … mida need teevad?»

Kuid Martinil ei olnud enam tema jaoks aega.

«Ma pean minema,» pomises ta, saatis tüdrukule faili kommunistide mässu stsenaariumit sisaldavate andmetega ja astus VR-toolist eemale. Direktor ees ja ülejäänud kamp järel, valgus ruum ülikonnastatud tegelasi täis.

Martini vasak jalg hakkas kergelt värisema, kui kõik need tõsised võõrapärased näod teda vaatasid. Vaid direktor vadistas edasi, püüdes endiselt anda delegatsiooni juhile edasi kogu infot, mille need juba ammu aruannetest kätte olid saanud.

«Praegu kasutatakse virtuaalreaalsust kõige rohkem ajaloos, geograafias ja kunstis. Mitmed analoogsed tunnid on loomisel, kuid katsetamata, sest valmis sisu on veel vähe. Täna demonstreerimegi teile ajalootunni materjale.»

Martin püüdis õpetaja Metsa häiritud pilgu, kui too märkas tagumises toolis Heleri VR-ülikonnas kogu. Pärast tuleb ilmselt seletamist, et miks ta õde praegu siin on, kuid Martinil oli vastus valmis. Õde oli kohal näitliku eksponaadina, et näidata, kuidas üks virtuaalis õppiv gümnasist välja näeb. Viimaks pöördus direktor noormehe poole.

«Tere, Martin, meil on täna mõned külalised. Kas pole vahva?»

Martin noogutas sõnatult ja vaatas seinal rippuvat kella. See näitas 17.56. Neli minutit hetkeni, mil programmi lisad tööle lülituvad, kommunistid mässu tõstavad, nende ajalooprogrammi maha põletavad, kogu jama ilmsiks tuleb ja Lola soov projekti läbipõrumisest täitub. Nii lihtne oleks olnud seda ära hoida, kui Kaidot poleks koolist välja visatud. Nüüd pidi Heleri nende naha päästma.