Tõde vandenõuteooriate taga on üsna igav

Adolf Hitler, 1937. Foto: AFP/SCANPIX

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Richard J. Evansi teost «Natsid ja vandenõuteooriad» ja jagab oma lugemiselamust.

Richard J. Evansi «Natsid ja vandenõuteooriad. Kolmas Riik ja paranoilised kujutelmad» käsitleb viit põhilist vandenõuteooriat, mis Natsi-Saksamaa ümber keerlevad. Kuna viimasel ajal levib nii palju valeinfot, siis äratas see raamat mu huvi, saamaks kuulsate näidete kaudu rohkem aimu, miks ja kuidas sellised teooriad üldse tekivad, ja muidugi tahtsin lugeda, kuidas autor need pihuks ja põrmuks teeb.

Levinud valed

Kas juudid planeerisid kogu maailma üle võimu võtta? Kas sakslased oleks esimese maailmasõja võitnud, kui sotsialistid ja juudid neile nuga selga poleks löönud? Kas Riigipäevahoone tulekahju taga oli natside (või kommunistide) vandenõu? Kas Rudolf Hess lendas 1941. aastal Suurbritanniasse Hitleri korraldusel? Kas Hitler ise pääses Berliinist eluga ja põgenes allveelaevaga Lõuna-Ameerikasse? Ei, ei, ei, ei ja veel kord ei. Need kõik on laialt levinud vandenõuteooriad.

Richard J. Evans, «Natsid ja vandenõuteooriad». Foto: Raamat

Viiest teooriast huvitas mind kõige rohkem see viimane ehk Hitleri Argentiinasse põgenemise lugu. See on lihtsalt nii utoopiline. Olen näinud paari osa sellest History kanali sarjast, kus nad mehe jälgi üritavad ajada. See on köitvalt üles ehitatud ja meelelahutuseks võib ju vaadata, aga juba paari episoodiga peaks igaühele selge olema, et kunagi kuhugi ei jõuta ja ühtki päris tõendit neil ei ole. Teistest vandenõudest olen vähem kuulnud. Midagi nagu hägusalt meenus Hessi ja Riigipäevahoone tulekahju kohta, aga sügavamalt ma neil teemadel juurelnud ei ole.

Evans kirjeldab sündmusi, toetudes faktidele, ja asub seejärel tutvustama neist võrsunud vandenõuteooriaid, et need siis ümber lükata. Ta kasutab erinevaid allikaid, analüüsib argumente, seoseid ning motiive. Korduvalt torkas silma, kuidas üks põhilisi vandenõu pooldajate väiteid oma versiooni kinnitamiseks on see, et ametlik versioon ei saa olla tõsi, kuna selle koostajad on ise kinnimakstud, ja kui muudmoodi ei osata argumenti ümber lükata, rünnatakse selle esitanud isikut ja tema motiive. Ükskõik, kui palju on ametlikku versiooni kinnitavaid uuringuid või erinevaid allikaid, ikka eelistatakse teooriaid, mis kubisevad meelevaldselt loodud seostest, spekulatsioonidest, vasturääkivustest ja isegi sulaselgetest valedest.

Tõendid on nii veenvad ja ilmselged, teooriad puudulikud ja absurdsed. Ometi püsivad need ikka veel. Minu jaoks on parim põhjendus see, et tõde on lihtsalt liiga igav ja vandenõud on palju põnevam uskuda. Tõendeid leiab alati. Võtame näiteks selle Riigipäevahoone põlengu. Mismõttes süütas selle tähtsa maja lihtsalt üks mees, kellele meeldis asju põlema panna? Kasu oli sellest saada nii natsidel kui ka kommunistidel, nii et üks neist pidi ju ometi tulekahju taga olema. Vot nii need teoreetikud mõtlevad.

Pika uuringu tulemus

Sir Richard J. Evans on 1947. aastal sündinud briti ajaloolane, kelle tööd keskenduvad 19.-20. sajandi Euroopale, põhiliselt Saksamaale. Mehe vanemad on uelslased ja lapsepõlves tihti Walesi külastamine sütitas tema huvi ajaloo vastu. Üks põhjus, miks ta just Saksa ajalugu hakkas õppima, on paralleelid Vietnami sõja ja Saksa imperialismi vahel. «Natsid ja vandenõuteooriad» sündis viieaastasest uuringust teemal «Vandenõuteooriad ja demokraatia».