Köidetuna maa külge, saab hing lohutust lindudega suhtlemisest.
Olen lindude perenaine / Kõnelen nendega nädalast nädalasse / Lindude tunnil / Lindude tund on mu südames. Kärbitud tiibadega hing otsib lindudega üha püsivamat suhet, kuni tunnetab, et on nendega suguluses. Ta tunneb ära oma põlvnemise lindudest.
Minu ema oli rahutuvi, / lendas toast tuppa, õlipuuoks nokas, / kõik sulas ta pilgust.
Hing tunnetab end tuvina, kuid viibides maises kestas, ei suuda ta siiski veel kohe taevasse tõusta. Alles läbi pika siseheitluse hakkab lind-inimene oma algloomust tagasi võitma.
Maa segab kõik kokku – valguse ja valu, siin pole üht ilma teiseta. Meie taevane ja maine loomus on peenelt läbi põimunud. Sel, kes igatseb armastada, tuleb julgeda tunda ka valu.
Kõik me oleme tuvid. [- - -] Nokas põletav valu, mida tuleb läbi põdeda. / Mõistmise silmad avanevad.
Valu omaksvõtt on otsetee. See teritab me vaistu teha vahet, mis on meie pärisosa ja mis ei ole. Oleme sundseisus – valida tuleb ka siis, kui midagi valida polegi.
Armastada, ikka armastada, / kas või õhku enda ümber. / Või Jumala silmi, mis sirendavad / kõrguses nagu tähed. Vaid põhjatus tühjuses suudame pilgu pöörata otse Temale. Miski ei seisa Tema ees. Ei miski, mille külge meie armastus klammerdus.
Nii saab surm uue tähenduse. Aja- ja ruumiteljele risti löödud hing hülgab iseenda loodud näilise mina – ja ärkab ellu Vaimus. Teisest küljest, hing sünnib avarusse ka sel juhul, kui keha sureb. Ta võib taas linnuna lennata ja tunda kõikehõlmavat armastust, milles endised raamid kaotavad tähenduse.