«Kes teab, kas üldse olengi poetess, mind selleks pole tunnistanud keegi»

Kirjanik Heljo Mänd. Foto: Liis Treimann

Loe Heljo Männi tütre Ebe-Ruuta Eelmäe saatesõna luuleraamatule «Üheks maa ja taevaga». Heljo Männi luulekogu «Üheks maa ja taevaga» on lugemiseks mitte üksnes luulesõpradele, vaid kõigile, kes otsivad hingekosutust tänases murelikus maailmas. Neis luuletustes on ühevõrra nii tundeid kui ka elutarkust. Ja on sõnum: usk, lootus ja armastus viivad meid läbi vaevavete uude kevadesse.

«Üheks maa ja taevaga» on luuleraamat, mis toob nähtavale ühe hinge eluloo.

Alustasin seda valimikku kokku pannes luuleridadega Heljo Männi esimesest täisealistele kirjutatud värsiraamatust. Need siirad ülestunnistused, mis on pandud paberile hinge õitsemisajal, kõnelevad igatsusest jõuda valmiduseni.

Kes teab, kas üldse olengi poetess, / mind selleks pole tunnistanud keegi, / ja kuigi vohan pillavalt kui kress, / ma luulepeenral kressina ei leegi. (Luuletusest «Küsimus»)

Täiskasvanute luule on olnud tema elupikk igatsus, mis alles teekonna lõpul leidis väärilise väljenduse. Põhiliselt ongi nende kaante vahel olevad luuletused valminud kirjaniku elu viimase kümne aasta jooksul. Olen kogumikku põiminud värsse tema kolmekümnest erinevast raamatust või käsikirjast. Varasem looming on antud ajalises järjestuses, hilisema puhul olen järginud pigem sisemiste sündmuste kulgu.

Heljo Mänd, «Üheks maa ja taevaga». Foto: Raamat

Sel ajal polnud luuletamine poetessile enam eraldiolev eesmärk. See oli elamise viis, elamine oma hingeruumis. See oli lakkamatu jõu ammutamine, hingamine läbi luule. Ja ühtlasi äratundmine, et luuletamine on kõiksuse kuulamise oskus.

Kas olen see mina, kes laulab?/ Mu laulul on vihma hääl. / Mu laulul on vihma vaikus, / mis mu meeltesse jääb. [- - -] Ma sajan laulu ja laulu, / kuid vihma kätte ei saa. / Ma põlvitan rukkipõllul, / pilk palvetes hardunult maas.

Elurännakust oli saanud palverännak. Hing oli suundunud koduteele, saatjaks Kõige Kõrgema juhatus. Kui inimhing iseend märkab, laseb ta lahti inimisiku soovist maailma pilku püüda. Inimene igatseb siis tagasi tõmbuda, avalduda väiksena ning üles leida oma tõeline olemus, mis on nähtamatu.

Keegi nähtamatu juhib / mind suure / kuivanud puu juurde, / mille tüve praos / lebab lepatriinu / ja sosistab: / see oled Sina, / Sinu päris Mina. / Peitsin igasse täppi / sügavuse.

Oma pika elu jooksul on Heljo Mänd olnud ääretult viljakas. Tema saladuseks on tema võime mitte peatuma jääda, liuelda lakkamatult tundeharjadel, alistuda teadvuse voole. Väljenduse täpsus on seetõttu vähem tähelepanu saanud ja nii võtsin ise vastutuse tema värsse osaliselt veidi viimistleda – seda siiski koostöös autori endaga. Kõik parandused, teksti lühendused, iga sõna või koma sai ühiselt läbi arutatud. Teinekord otsisime koos mõnd tähendusvarjundit või palusin tal endal ridu ümber vormida.

Süvenedes ühe inimese teadvuse liikumisse, kogesin aga midagi olemuslikku. Selleks on meie võrdne igatsus nii maa kui ka taeva järele. See on kasvamise kahesuunaline tung. Jumalik tahe. Ühe otsija ainukordne lugu toob ilmsiks üldise tõe. Nii nagu iga puu, nii ajab ka mänd kõrguse poole pürgides oma juured üha sügavamale maa sisse.

Maa aitab meil ellu juurduda, ta annab meile pinnase arenguks. Ta kingib katsumused – ja vastupanujõu, mis sünnib katsumustest.

Puujuured on mu käidud teed / sõlmilised ja suured / iga sammuga otsekui ihurammuga / surutud mulda.

Maa annab vaimule võimaluse avalduda, kasvada puuna taeva poole. Ja ikkagi – hing võib heituda nii aeglasest kulgemisest.

Taevas annab meile võimaluse ammutada jõudu puhtast olemisest. Hing mäletab oma algset kergust ja kõrgust ning igatseb seda tagasi. Igatseb taevasse tõusta. Pääsemine on linnuparves. Linnud on sõnumitoojad. Nad aitavad meil meenutada meie tõelist vabadust – meie tõeloomust. Vahel jätavad nad maha oma tiivasulgi kui märke sellest, et oleme midagi kaotanud. Ja kui sellise taevast langenud sulega püüda kirjutada, ei õnnestu see enne, kui oleme avanud oma südame isetu armastuse valgusele.

Tiivasulg tuleb / tasa nagu Jumal. / Temast õhkub / heledat kuma.

Selleks aga, et taevasse tõesti pääseda, on vaja ületada raskustung. Meie hingekoorma raskus toob meid ikka ja jälle maa peale tagasi. Maa hoiab eneses mälu elusainet. Ta püüab meid aidata. Ta on võtnud meie koorma, lagundanud vanad vormid ja muutnud need toitaineks uutele seemnetele, et anda meile uus võimalus mõistmiseks. Ta on lepitanud meid minevikuga – ja ootab nüüd hinge sooja vihma ja valgust. Maa on valmis. Minevik tahab tõusta / idudeks.

Maa kaudu kõneleb meiega ka esivanemate vaim. Hing tajub nende vaikset kohalolekut. Tunneb nende toetust ja tarkust, aga samuti valu ja kannatust, mis on tarkuse peidus olev pool.

Kivi sees on ka minu süda, / mu hingamine, / mu hele, lõputu laul, / mida laulis juba minu esiema.

Maa annab meile kogemuse hingamisruumi tihedusest. See on eriline kogemus, milles loodut armastades saame kindluse, et Looja on alati kohal. Kõikjal. Igas eluvormis. Igas nähtumuses. Tajudes looduse hingestatust, jõuame ühtsuse tunnetamiseni. Maa peegeldab nähtamatut vaimu ja tõmbab enda külge kõike ja kõiki, mis elab ta pinnal, sidudes meid kokku üheks tervikuks.

Maa juured ja minu juured / jooksevad kokku.

Ent nii nagu maa seob, nii ta ka lahutab. Looduse ringkäik seadustab kõige siinoleva kaduvuse. Maa pulmalised on peielised. Surm on midagi, mida hing ei suuda omaks tunnistada, sest oma tuumas kannab ta teadmist, et on surematu. Keha aga tunneb, et surma sõrmed kompavad. Ihul on üks tõde ja hingel teine. Ja nii peab läbi aegruumi rändav inimvaim end pidevalt suhestama nii maa kui ka taevaga. Ta peab otsima tasakaalu loodu ehk looduse ja teadvuse vahel.

Köidetuna maa külge, saab hing lohutust lindudega suhtlemisest.

Olen lindude perenaine / Kõnelen nendega nädalast nädalasse / Lindude tunnil / Lindude tund on mu südames. Kärbitud tiibadega hing otsib lindudega üha püsivamat suhet, kuni tunnetab, et on nendega suguluses. Ta tunneb ära oma põlvnemise lindudest.

Minu ema oli rahutuvi, / lendas toast tuppa, õlipuuoks nokas, / kõik sulas ta pilgust.

Hing tunnetab end tuvina, kuid viibides maises kestas, ei suuda ta siiski veel kohe taevasse tõusta. Alles läbi pika siseheitluse hakkab lind-inimene oma algloomust tagasi võitma.

Maa segab kõik kokku – valguse ja valu, siin pole üht ilma teiseta. Meie taevane ja maine loomus on peenelt läbi põimunud. Sel, kes igatseb armastada, tuleb julgeda tunda ka valu.

Kõik me oleme tuvid. [- - -] Nokas põletav valu, mida tuleb läbi põdeda. / Mõistmise silmad avanevad.

Valu omaksvõtt on otsetee. See teritab me vaistu teha vahet, mis on meie pärisosa ja mis ei ole. Oleme sundseisus – valida tuleb ka siis, kui midagi valida polegi.

Armastada, ikka armastada, / kas või õhku enda ümber. / Või Jumala silmi, mis sirendavad / kõrguses nagu tähed. Vaid põhjatus tühjuses suudame pilgu pöörata otse Temale. Miski ei seisa Tema ees. Ei miski, mille külge meie armastus klammerdus.

Nii saab surm uue tähenduse. Aja- ja ruumiteljele risti löödud hing hülgab iseenda loodud näilise mina – ja ärkab ellu Vaimus. Teisest küljest, hing sünnib avarusse ka sel juhul, kui keha sureb. Ta võib taas linnuna lennata ja tunda kõikehõlmavat armastust, milles endised raamid kaotavad tähenduse.

Ristipuul / ripub mu hing, / lõpeb / üks eluring. / Surma sõrm mind / riivab. / Saan endale / linnutiivad. / Tõusen õhku / tulest ja tuhast. / Maailm on / peegelpuhas.

Taevas kisub meid juurtest lahti. Kas ma tõesti olen üks killuke?/ Üks kübe? [- - -] saja rahva ja rassi seas?

Inimisik muutub väikeseks kübemeks, kui inimhing kogeb oma hiidmina, mis ei mahu ära ühtegi vormi. Teadvustades oma taevast päritolu, jõuab ta taas ühtsuse tunnetamiseni, mis aga erineb maapealsest üksteisega sidususe tundest. Tiib riivab lennul tiiba – / ja laiali laguneb meie. / Äkki oleme üks / nagu taevaheie.

Kõik püüdleb Allikasse tagasi. Mitte ainult meie hing, vaid kogu loodu. Maa igatseb samuti üles tõusta. Läbi sinise, / läbi siniste siniväljade / tuhiseb maa poole, / maa sisse / mõttetuul. / Must muld laseb ta läbi [- - -] Maa sügavusest / kerkib valge Kõrgus.

See nägemus hinge teekonnast, mille visandasin, on vaid linnulennuline pilguheit Heljo Männi luulemaastikele ega haara kõike seda, mida on näha üksnes rohulible vaatetornist. Ma pole püüdnudki enamat, pealegi on igaühel ligipääs tema poeesia varamule läbi iseenda hinge. Mõtisklesin vaid meie sisemise sihi üle, mida väljendas ka Heljo Männi luule.

Raamatu alguses kohtume looduslapsega, kes ainult unistas sulega. Ent märkamatult on temast saanud jumalalaps, kes kirjutab taevast langenud tiivasulega. Ta on vastu võtnud Jumala anni. Ande, mis sunnib teda oma hinge paberil peegeldama. Ja nii on meil võimalus minna tema jälgedes läbi aegruumi lugematute kihtide.