Sinijärv soovitab: köitvalt ja teistsugusest vaatevinklist kirjutet ajalooraamat
25. detsember 2021, 12:38
/nginx/o/2021/12/23/14276062t1h4e08.jpg)
Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Paddy Ashdowni ajalooraamatut «Nein! Vastupanu Hitlerile aastail 1935-1944».
Kuigi raamatu esikaanelt leiab reklaamhüüatuse «Suurepärane põnevik», on «Nein!» siiski ajalooraamat. Köitvalt ja teistsugusest vaatevinklist kirjutet ajalooraamat, aga ikkagi mitte kirjanduslik fiktsioon. Ehkki loetavuse huvides pole autor põlanud ka hariliku põneviku võttestikku siin-seal kasutada. Mis on laiemat lugejaskonda silmas pidava teose puhul päris arukas lähenemine.
Ma ei taha üldsegi tõmmata mingeid karme rajajooni n-ö tõsiajaloolaslike uurimuste ja rohkemate kui erialainimesteni jõuda soovivate teoste vahele. On esimestegi seas ohtralt end akadeemilise viiteräga taha peitvat tühjust ning on teiste hulgas omajagu värsket vaadet ning päriskindlasti toda kütkestavust, mis nakatab nii mõnegi tulevase pärisajaloolase. Ja et uuri tõsiasju ilmneb samuti kogu aeg, siis ei jää arukal asjatundjalgi üle muud, kui senisi seisukohti aeg-ajalt rõõmsal meelel ümber hinnata. Oskus kohandeda ja uut pilti luua hakkab vaikselt astuma pentsiku dogmaatika asemele.
Ega ma väida, et Ashdown Hitleri ajastut kuidagi radikaalselt teist- või uutmoodi mõtestab. Aga ta toob välja hulga seni varju jäänud motiive ja tegusid ning aitab näha, kui tulutu on ühtede reeglite järgi mängides kindlameelse reeglirikkuja vastu minna. Eks sedasama sai ka Adolf Hitler Jossif Stalini abil peatselt ise tunda – põrunud kunstnik jääb kutselisele kriminaalile kakluses lõpuks alla, isegi kui kummaline andekus alguses edu on toonud.
Igatahes võib soovitada kõigile, keda seesinane lõik lähiajaloost natukenegi huvitab. Küllap ei ole see kõige esimene teos, mida taustu teadmata lugema peaks, aga taustale detailide maalimiseks kõlbab kasutada vägagi. Ja miks mitte lugedagi kui põnevikku. Mis siis, et värk juhtus kunagi päriselt. Vast enam ei juhtu.