/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/06/13087060t1h79f5.jpg)
Life coach, elustiilidisainer, ettevõtja ja ema Merit Raju meenutab oma uues raamatus «Elu uus tase», et üheksakümnendatel, kui ta tudengina palju teatris käis ja lavadel Tšehhovi aadlikke ja nende tühja elu vaatas, ei olnud tavakasutuses veel sellist sõna nagu depressioon. See, mida lavadel mängiti, oli üksildus, mis võib juhtuda ka seltskonnas. Igavus. Tühjusetunne. Sihitus. Tähendusrikkuse puudumine.
Sajanditaguse Venemaa mudaste teede lõpus lagunevas mõisahäärberis ilma sissetulekuta, stress mittemillegi tegemisest ja teadmatus tulevikust, viinapits ees. Mõttetu kulgemine. Praegu toimub seda väga paljude inimeste eludes ja kurvameelsusest on saanud mingit moodi tavapärasus, valus norm.