/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2020/05/06/13087060t1h79f5.jpg)
Life coach, elustiilidisainer, ettevõtja ja ema Merit Raju meenutab oma uues raamatus «Elu uus tase», et üheksakümnendatel, kui ta tudengina palju teatris käis ja lavadel Tšehhovi aadlikke ja nende tühja elu vaatas, ei olnud tavakasutuses veel sellist sõna nagu depressioon. See, mida lavadel mängiti, oli üksildus, mis võib juhtuda ka seltskonnas. Igavus. Tühjusetunne. Sihitus. Tähendusrikkuse puudumine.
Sajanditaguse Venemaa mudaste teede lõpus lagunevas mõisahäärberis ilma sissetulekuta, stress mittemillegi tegemisest ja teadmatus tulevikust, viinapits ees. Mõttetu kulgemine. Praegu toimub seda väga paljude inimeste eludes ja kurvameelsusest on saanud mingit moodi tavapärasus, valus norm.
Saame väliste asjade ja meelelahutusega kinni toppida nii palju enda sees
Küll aga toob Merit välja, et lõpuks avaldub see ikkagi, pressib välja, tõuseb pinnale. Näoilmes ja hääletoonis, sõnades ja kehasümptomites, rühis, jaksus ja kõnnakus.
/nginx/o/2021/12/01/14234762t1h61f4.png)
Kui justkui kõik tundub vale – ja juba väga pikka aega –, siis hakkab kummitama depressioon. See on hinge viimane appikarje, kui su hingekodu aknad vaatavad valele poole, sul pole õhku ja päikest õitsemiseks, kui sa isegi ei mõtle õitsemise võimalikkusele. Kui sul on jaks otsas – täiesti otsas. Kui sa ei taha voodist välja, sa ei taha helistada, osaleda, kuulata, kui kõik maailm tundub ühtviisi ilmetu, kui miski ei tee rõõmu ja meelest on läinud, mis see rõõm üldse oligi. Kui kõik tundub mõttetu, tähenduseta, tühine ja tuim. Kui sisemus on õõnes ja väljast paistad morn – või kui paistad rõõmus ja tõstad kõigi teiste tuju, aga seest karjub kõik tühjusest. Kui tundub tühine tõsta jalga või kätt või pöörata pead. Kui kõige teine nimi on mõttetus.
Merit selgitab, et sellest pole kindlasti lihtne leida teed välja, sest kõigepealt on vaja lootuskiirt ja teiseks keha liigutama hakata ja need on just kaks esimest kõigist nendest asjadest, mis tunduvad täiesti võimatud, nõudes üleinimlikku tahtejõudu. Aga see on seda väärt, et elul oleks maitset ja mõtet. Sa ei peagi ennast tuimaks tampima, kui sul on töö, mis ei paku sulle midagi, suhe, mis sööb seestpoolt, sihitus, hirm või ebakindlus tuleviku ees. See rahutus ja rahulolematus on väga olulised märguanded, et vanaviisi enam ei saa.
«Jah, uut moodi ei oska, ei julge, ei jaksa. Sul on vaja suunda, sihti, usku, et sa suudad. Mitte võib-olla lõpuni, aga kasvõi lihtsalt selleks, et teha esimest väikest sammu. Ja selleks luba endale emotsionaalset toetust. Sõbralt, terapeudilt, elukaaslaselt, emalt – ükskõik kellelt, kes on sinuga kannatlik ja hooliv. Proovi end kõigepealt füüsiliselt liikuma saada ja siis juba hakata unistama. Ka kõige lootusetumates olukordades on mingigi valguskiir, mille külge klammerduda,» kirjutab ta.
Merit lisab, et kurvameelsuse juures on üks asi ajukeemia – võib-olla tõesti, et sa lihtsalt ei tunne kergesti õnnetunnet. Siin aitavad näiteks mõned toiduained, nagu šokolaad (vähe, aga kvaliteetset!), toidulisanditest oomega-3-rasvhapped ja seega rasvhapete tervislik tasakaal veres, probiootikumid mikrobioomi toetamiseks, liikumine, adrenaliini tekitavad spordialad, tantsimine, naer (ajul on ükskõik, kas teeseldud või päris), seks (päris) ja taliujumine sügava hingamise ja lõõgastunud kehaga.
Kui sa püüad oma elu objektiivselt vaadata, kas on kõik nagu su parimates unistustes? Tavaliselt ei ole
Merit tõdeb, et mõnikord on taustal lapsepõlve- või mõni muu hingetrauma, mille oleme enda arust hoolikalt ära pakkinud.
Mõnikord aga ohverdatakse oma emotsionaalne ja vaimne tervis palga eest.
Aga mida me kõik päeva lõpuks vajame, on väga hea palk ja tunne, et teed midagi tähendusrikast, väärtuslikku, vaheldusrikast, mis ka ennast arendab, tunne, et su tegevusel on mõju, sul on kaasinimestega hea ja su panus muudab maailma paremaks.
Kui seda pole või sa vahetad selle kindlustunde vastu mõnel ebarahuldaval töökohal, on selle hinnaks vaimne, füüsiline ja emotsionaalne tervis. Lisaks toob see kaasa ka kahetsusetunde või isegi kurvameelsuse seisundi, kibestumise selle pärast, mida kõike oleksid tahtnud või võinud, aga ei teinud. «Tean seda tunnet, et mulle ei meeldi, mida ma teen, aga ma olen lõksus. Isegi väga lühikese ajaga oli sel kohutavalt närtsitav mõju,» nendib ta.
Lähisuhted on meie heaolu või õnnetusetunde oluline komponent
Merit ütleb, et mõnikord saab suhte kurssi muuta ja uuele tasemele viia. Mõnikord aga ongi parim valik minna lahku. Lahkuminek ei ole läbikukkumine.
Sest inimesed ei tule meie ellu tingimata kogu eluks, mõned satuvad meie teele vaid viivuks mingit sõnumit tooma, mõned pikemaks mõnd õppetundi andma ja on kahetsusväärne suruda nad rolli, kus nad peavad olema kogu elu meie kaaslased. Või meie nende kaaslased.