Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Vene sõjavang prantslaste seas: ei oska nad tantsida ega veini teha, muusikast taipavad vähe

Moritz von Kotzebue. FOTO: Fotis/ Tartu saksa perekonnaajaloo uurimise selts (AIS)

2021. aasta viimase Loomingu Raamatukogu vihikuna on ilmunud Ida-Virumaal sündinud Vene ohvitseri ja ilmaränduri Moritz von Kotzebue (1789–1861) vaimukas meenutus sellest, kuidas ta Napoleoni sõdade ajal 10. augustil 1812 Polotskis luureretkel olles prantslaste kätte langes ja seejärel vangina rindepiirkonnast läbi Leedu, Poola, Preisi ja Saksa alade Prantsusmaale toimetati.

Moritz von Kotzebue, «Vene sõjavang prantslaste seas». FOTO: Raamat

Kohe pärast vabanemist 1814. aasta aprillis pani ta kirja oma vangipõlveloo «Vene sõjavang prantslaste seas», mis on ajastule omaselt tundlik, väärikas ja tihedalt täis huvitavaid tähelepanekuid tapiteekonnalt, millel vanne mitte põgeneda ja oskus võimalusi ära kasutada tagas talle piisavalt vabadust, et muuta ebameeldiv olukord erakordseks seikluseks.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Agur Benno. Loe katkendit!

***

Viibimine Soissons’is

Elasin major Svitšiniga terve kuu parukategija Ancri juures ning sõime ühes võõrastemajas, kuni me oludega paremini tutvusime, et end soodsamalt sisse seada. See oli majorile vähem vajalik kui mulle, kes ma sain kakskümmend viis franki vähem ning olin ka muidu kehvemini varustatud. Tal oli põhjust sellest korterist mitte lahkuda, aga mina pidin endale otsima maja, kus mind kostile võetaks. Esialgu näis, et minu saatuseks kujuneb elu Soissons’i juukselõikajate juures, kuna ma ei leidnud mujal ulualust kui parukategija Chofetet’ juures, kus elu oli muide palju elegantsem kui härra Ancri juures. Chofetet’ lobisemishimuline, rõõmus ja vaimukas naine võttis külalisi hästi vastu ja tal õnnestus tihti vaest vangi lõbustada. Ainuke ebameeldivus oli see, et laua taga istusid ka sellid, kuigi need poisid oleksid tihti pidanud istuma hoopis laua all.

Voodiriiete (mida vahetati kord kuus) ning kostiga kena toa eest maksin ma iga kuu viiskümmend franki, ühesõnaga kogu oma sissetuleku; põhimõtteliselt oli see siiski soodus. Selle klassi eluviis on kogu Prantsusmaal järgmine: kell kaheksa astub kodanik oma ukse ette, karjub üle tänava poliitilisi uudiseid ning sööb seejuures hommikusööki, mis koosneb leivast ja juustust, mistõttu peab igaüks nuga kaasas kandma. Siis öeldakse «Au revoir!» Iga mees joob elutoas haput veini, saab naiselt veidi pragada ning läheb siis tööle. Sedasama hommikusööki sõin ka mina, aga siiski mitte oma toas, vaid pidin alla tulema ja seltskonnas olema. Vaesem kodanlane sööb lõunat kell üks, rikkam kell kolm või neli. Kogu hommiku on tulel seisnud pott, mille sisu kallatakse nüüd tirinasse: mõni nael liha, kapsapea, paar sibulat, punased kaalikad, petersell, üldse kõik aedviljad, välja arvatud kartul. Siis õngitsetakse kõik, mis on kõvem, jälle välja ning pannakse teise tirinasse. Leeme sisse lõikab perenaine leiba ning kohe kõlab kogu majas: «La soupe est trempée!»*1 Olin kahe hüppega trepist all, aga kuna olen tüse, nimetas lõbus naisterahvas mind oiseau de plomb’iks, tinast linnuks.

Supp oli päris toekas, aga seitse tundi keedetud lihal polnud ei mahlasust ega toekust, seda söödi lusika ja korraliku sinepileemega. Seda haput jooki ei söanda ma veiniks nimetada. Kaasmaalased mõistavad mind, kui meenutan neile kehva, veega lahjendatud jõhvikamahla. Prantslased teevad õigesti, kui iga klaasi juurde joojale tervist soovivad, sest kui tal õnnestub pärast seda terveks jääda, võlgneb ta selle eest tänu vaid sellele ristiinimese soovile.

Pärast teist supitirinat hiilisid sellid aeglaselt minema, meie aga kosutasime end veel juurviljaga, mis oli mõistusevastaselt üle soolatud ja pipardatud ning mida pühapäeviti ja pühade puhul kaunistati veel paari tagasihoidliku vorstikesega. Praad ilmus lauale väga harva, aga magustoit ei puudunud kunagi. See koosnes igasugustest puuviljadest, mida aastaaeg võimaldas ja mis olid väga odavad. Õhtul oli munakook ning taas puuviljad. Nende kergete toitudega ei teinud sakslased ega koguni venelased kunagi oma kõhule liiga, aga prantslastele pole rohkem vaja.

Vaimutoit on palju kehvem. Külalislahkusest pole prantslastel aimugi. Inimesele, kes tema laua juurde astub, pakuvad nad istet, aga rohkem mitte midagi ning söövad rahulikult edasi. Talvel saab võõras esimese koha kamina juures, kus ninaots hõõgub, selg aga külmetab, ja toa­­nurgas jäätub vesi klaasis ära. Ja kui ta on sel kombel terve õhtu endal käsi hõõrunud, ütleb ta järgmisel päeval: «J’ai passé la soirée chez Monsieur un tel*2 Mõnel vangil oli au saada trükitud kutse prefekti juurde pour y passer la soirée*3. Nad arvasid, et lasevad seal kordki toidul hea maitsta ning hoidsid lõunasöögi pealt kokku, aga kui kell lõi kümme ja üksteist, pidid nad sealt läbikülmunult lahkuma. Isegi kõige rikkamad annavad süüa vaid erakorralistel perekondlikel sündmustel. Nende niinimetatud ballidel krigiseb kaks vana viiulit; kui ka trumm on kohal, on muusika täielik. Neil on ainult üks, aga see-eest ilus kadrill, mis meenutab rohkem balletti. Kogu Soissons’is oskas vaid üks paar seda tõeliselt tantsida, aga kõik hüplesid kaasa. Viiuldaja juhib ühtlasi ka tuure.

Vahepeal mängitakse kamina juures ka pante. Hõõguv puutükike käib käest kätte, kusjuures igaüks ütleb: «Mon petit bonhomme vit ­encore*4; see, kelle käes viimane säde kustub, annab pandi. Venelastel on sarnane mäng. Üks teine on «Chevalier Cornard» («Rüütel Hahnrey»), aga mehed võtavad sellest harva osa, kuna ei armasta seda isegi mitte nalja pärast.

Muusikast taipavad prantslased üldiselt vähe, mistõttu klavereid leidub majades harva. Soissons’is oli neid ainult kuus, seejuures kuulus neist pool pansionaatidele. Seetõttu on ka nende seltskonnad palju igavamad kui meil, kus peaaegu kõik tütarlapsed oskavad laulu ja pillimänguga rõõmustada või vähemalt klimberdavad mõnda tantsu, mille järgi kasvav noorus rõõmsalt ringi hüpleb, sellal kui vanad vestlevad. Prantslased seevastu õpivad noorest peale ringis istuma ja kiitlema; seetõttu on nad ka nii jutukas rahvas. Muidugi, vanu ja õpetatud prantslasi on meeldiv lobisemas kuulda, aga praegune revolutsiooninoorus – oh häda!

1) Supp on valmis! (prantsuse k.)

2) Veetsin õhtu härra selle ja selle juures. (prantsuse k.)

3) Et seal õhtut veeta. (prantsuse k.)

4) Minu väike mehike on veel elus. (prantsuse k.)

Tagasi üles
Back