L, 13.08.2022

Tõeline miljonite lemmik, ühele naisele aga eriti oluline näitleja

Joosep Närep
, dramaturg
Tõeline miljonite lemmik, ühele naisele aga eriti oluline näitleja
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Võidelda tuli Andrei Mironovil pidevalt mitmel rindel, laval, mõõk käes, oli see ehk kõige lihtsamgi. Pildil Don Juani rollis 1967. aastal.
Võidelda tuli Andrei Mironovil pidevalt mitmel rindel, laval, mõõk käes, oli see ehk kõige lihtsamgi. Pildil Don Juani rollis 1967. aastal. Foto: Erakogu/Foto raamatust

Eriti näitlejate, kunstnike või muusikute puhul räägitakse tihti teatud perekondlikust ettemääratusest elukutsevalikul. Andrei Mironovi puhul tuleb öelda, et see peab paika täiel määral ja sõna otseses mõttes sünnist surmani. Mehest, kes enam-vähem sünnib laval (ema viidi sünnitusele otse etenduselt) lihtsalt pidi näitleja saama. Ning nagu hiljem selgus, näitleja mitte suure algustähe, vaid läbiva suure tähega.

Mironov oli ilmselge lavaline multitalent, kes suutis särada absoluutselt igas ette võetud žanris, laval, filmis, televisioonis, näitleja, laulja ja saatejuhina. Sellega loomulikult kaasnenud tohutu kuulsus tegi temast nõutud ja oodatud esineja kõikjal üle N Liidu. Ent sädeleva ja glamuurse fassaadi taga oli siiski ka inimene ning peamiselt sellest kõnelebki Tatjana Jegorova oma mälestusteraamatus «Andrei Mironov ja mina». Teose žanri on õigupoolest raske määrata, sest biograafia ei ole see kindlasti, ehkki kõneleb üsna põhjalikult Mironovi elukäigust, ilukirjanduslik romaan ka mitte, sest esitatud on see küll üsna ilukirjanduslikus vormis, ent siiski konkreetsetest inimestest ja sündmustest. Küllap siis midagi vahepealset, vast dokumentaalromaan, milleks seda sageli on nimetatud.

Ent kes on siis Tatjana Jegorova, kes sellest kõigest kirjutada teab? Siin tuleb minna tähesärast eemale, Andrei Mironovi eraelu juurde. Mironov oli abielus kaks korda, kuid Tatjana Jegorova, tema kolleegiga Satiiriteatrist, sidus teda läbi terve elu ... öelgem nii, et märksa rohkem kui sõprus. Taoline lähedus annabki raamatu jutustajale üsna ainulaadse vaatepunkti: ühest küljest on tegu tunnustatud näitlejaga väga heas teatris, lavapartneri, kolleegiga, kes on äärmiselt hästi kursis Nõukogude teatrimaailma argipäeva, telgitaguste ja intriigidega. See kiht raamatust on muuseas eriti huvitav, sest tegemist oli siiski ülisuure tööstusega, kus panused olid samavõrra suured ning kui kuulsaks saadi, siis ikka kuuendikul planeedist ja tõepoolest miljonite hulgas. Mironovi, tõelise miljonite lemmiku ümber kees kirgi mõistagi keskmisest palju rohkem.

Märksõnad
Tagasi üles