Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kui lavastaja on võlur, siis kunstnik on võluri abiline

Kunstnik Liina Pihlak 1995. aasta juunis. FOTO: Peeter Langovits

«Pole mõtet kurvastada, et meie kunst on üürike. Jääb ju see, mida ei saa kaaluda ega mõõta, see, mida tuli ei põleta ja rooste ei riku, see, mille võrra rikkamana inimesed pärast etendust lahkuvad,» ütleb mitmekülgselt andekas teatri- ja telekunstnik Liina Pihlak (1937–2019).

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Liina Pihlaku juured on sügaval kultuuriloos: tema ema oli Kersti Merilaas ja isa August Sang, Gustav Ernesaks käis nende juures tihti hobust mängimas ehk maletamas, Kaarel Ird oli igapäevane külaline, perekonnasõbrad Juhan Smuul ja Debora Vaarandi ei pööranud neile selga ka rasketel aegadel ... Liina Pihlaku lähikonda kuulusid inimesed, kellest tänapäeval on saanud legendid – Mati Unt, Ago-Endrik Kerge ja paljud teised –, aga kes Liina jaoks olid head sõbrad, kolleegid, mõttekaaslased.

«Püüan taastada mälupilte inimestest, kes on olnud mulle tähtsad ja armsad. Eelkõige muidugi isast ja emast ja vanavanematest, kes on läinud, jättes meie sisse salapärased osakesed – geenid. Kuid kardan, et minu lugu tuleb ikkagi üsna enesekeskne. Samuti kardan, et mälestused kallitest ja olulistest inimestest on vägagi subjektiivsed, ikka läbi enda. Kuidas see teisiti olla saakski? Kuidas küll olla objektiivne? Ka kaks ühes suunas vaatavat inimest võivad näha erinevaid asju. Pealegi on mälu valiv ja valikuprintsiip segane. Nii et kirjutan küll tõtt ... aga mitte kogu tõtt,» kirjutab Liina Pihlak raamatus «Elu puu».

Tagasi üles
Back