Goethe luule eesti keeles: 180 aastat tõlkelugu
/nginx/o/2021/12/30/14285701t1h318d.jpg)
Esimene teadaolev Goethe luuleridade tõlge eesti keelde ilmus 1841. aastal, natuke vähem kui kümme aastast pärast Goethe surma, ning selle tegi Carl Heinrich Gehewe – vaimulik, Õpetatud Eesti Seltsi esimene esimees, kooliõpikute autor. Esimene tervikluuletus, «Laulo palk», ilmus 1860. aastal Johann Voldemar Jannseni tõlkes.
Vahur Aabramsi, Liina Lukase ja Susanna Renniku koostatud-toimetatud kogumikus «Nõmmeroosike. Goethe luule eesti keeles» leiduvad nii need tekstid kui ka kõik teised koostajaile teada olnud Goethe luule eestindused, kokku 628 tõlget 391 Goethe originaalluuletusest.
Mitu tõlkijat on vastanud koostajate üleskutsele ning tõlkinud luuletusi just selle kogumiku jaoks, seetõttu ilmub nii mõnigi tõlge siin esmakordselt. Ehkki kogumik pretendeerib kõikehõlmavusele, on kuuldavasti pärast trükkiminekut siiski juba välja tulnud ka kahe silma vahele jäänud tõlkeid, mis Goethe positsiooni ja tõlkeloo kestvust arvestades on ka loomulik. Ja mõistagi ei lõpe tõlkimine ka nüüd – vastupidi, loodetavasti on kogumik innustuseks värsketeks uus- ja taastõlgeteks.
Viljakamad tõlkijad, kes oma aega ja sõnaseadmisoskust Goethele pühendanud, on August Sang (200 tõlget) ja Ants Oras (108 tõlget). Seejuures on August Sang ainus, kes on avaldanud eraldi Goethe luuletõlgete kogumiku (1968), paguluses tegutsenud Ants Orase tõlgetest oli suur osa aga seni käsikirjas. Nii nagu mõlemad tõlkemeistrid avaldasid oma versiooni Goethe «Faustist», võistlevad nad ka luuletuste tõlkimisel kumbki oma põhimõtteid järgides. Eestis elavale lugejale on Sanga tõlked ehk harjunumad ning Orast on peetud kunstlikumaks, peenutsevamaks, aga alati ei ole see nii ning ka käesolevas kogumi kus leidub Oraselt lausa pärleid. Lisaks Sangale ja Orasele on tuntumaist nimedest Goethet tõlkinud Johannes Semper, Marie Under, Ain Kaalep jmt. Uuema aja tõlkijatest tõuseb mahu poolest esile Mati Sirkel.
Raamatu ülesehitus on tingitud tõlkeloo kaardistamise soovist: tõlked on esitatud nende ilmumise järjekorras ning esmatõlkele järgnevad hilisemad sama luuletuse tõlked. Nii on võimalik ühe ja sama luuletuse eri tõlkeid lihtsalt võrrelda: kogumikule pealkirja andnud «Nõmmeroosikesest» («Heidenröslein») on näiteks 13 tõlget, «Ränduri öölaulust» («Wandrers Nachtlied» II) aga lausa 17. Vaid suuremate tsüklite puhul (nt «Rooma eleegiad», «Veneetsia epigrammid») on sellest printsiibist pisut kõrvale kaldutud ning tsükkel on esitatud ühe tervikuna.
Kompositsioon on olnud koostajate teadlik valik, sest nagu ütleb raamatu saatesõnas üsna julgelt Liina Lukas: «Selle raamatu peategelased on eesti tõlkijad.» Ning nende tõlkijate hulka kuuluvad nii oma ala absoluutsed tipud kui ka juhuproovijad, kelle tõlked tavapäraselt esmatrükist kaugemale ei jõua. Siin raamatus on tõesti ausalt näha ka kohmakad ja mõned lausa vigased tõlked. Koostajate sõnul on Goethe luule kallal kätt proovinud 83 nimeliselt kindlaks tehtud eesti tõlkijat, lisaks kümmekond tuvastamata autorit. Loodetavasti see nimekiri tulevikus täieneb.