Ilmus tõsielusündmustel põhinev romaan ühe tavalise perekonna saatusest, mille muudab erakordseks Eesti rahva ajalugu
31. detsember 2021, 10:41
/nginx/o/2013/09/26/2407408t1h174b.jpg)
Ilmunud on Ulvi Ingver-Kuklase romaan «Idu». Ulvi ütleb, et kui soovid lugeda armastusest, hoolimisest ja austusest - on see raamat sulle. Need kolm tunnet kannavad nii peategelast ennast kui ka tema isa läbi põlvkondade ja riigikordade.
Kui soovid nutta - on see raamat sinu jaoks. Väikse tüdrukuna ema kaotanud minategelase ja tema esivanemate elud on laotud leina hallile müürile. Kui soovid naerda - pead seda raamatut lugema. Raamatu tegelased pole jäänud kinni ülekohtu ja traagika mülkasse, vaid lõbusad pajatused, naljad ja aasimised vürtsitavad nende töid ja tegemisi. Kui soovid teada meie rahva ajaloost - on see raamat sinule. Läbi ühe vägeva suguvõsa loo mõistad, et inimeste kibestumus, umbusklikkus, mõistetamatud otsused võivad olla võrsunud ajaloo halastamatust sülest. Kui soovid põnevust - loe seda raamatut. Lõplikud niidiotsad seotaks kokku alles romaani viimastes peatükkides.
Kui soovid samastuda või kogeda äratundmisrõõmu, leiad seda raamatutegelaste ajatutes tunnetes ning ajalistes olukordades.
Sündinud soovist talletada suguvõsa ajalugu
Raamatu autor sai EV100 üleskutsest innustust talletamaks oma suguvõsa ajalugu. Vesteldes inimestega ja lugedes läbi sadu kirju, joonistus tema silme ette ühe tavalise Võrumaa perekonna erakordsete saatustega pildirida. See rida vääris jäädvustamist.
Minategelase lapsepõlve ja noorusaastaid nõukogude Eestis mõjutavad eelkõige ema surm ning isa ja tema vendade elusaatused. Autorit võlus jäägitult tema esivanemate omavaheline harukordne ühtehoidmine, hoolivus ja armastus, mis aitasid neid läbi üliraskete ajalooliste katsumuste. Samas ei ole raamatu tegelased jäänud kinni ülekohtu ja masenduse võrku; surmad ja eba-õiglus ei suutnud murda piirkonna ühte tugevamat perekonda.
Sõdade ja riigikordade poolt puretud traagikakangas on vürtsitatud aasimiste ja lõbusate seikadega läbi erinevate põlvkondade.
Äratundmine nõukogude režiimist
Raamatukoguhoidja Signe Pärnaste muljetab, et raamatus põimub kaks teineteist täiendavat süžeeliini, mille autor on oskuslikult ühte liitnud. See on nii peategelase Tuuli suureks kasvamise lugu kui ka tüdruku isa ja tema suguvõsa lugu, mis on antud edasi isa mõtete ja tunnetena. Küüditamine, Siber, vanglaaastad, põgenemine läände, Ameerika unistus – kõik see paneb mõtlema meie rahva saatusele ja eksisteerimisele.
«Jõuan äratundmiseni ja tõden, et autor lahkab tuttavaid sündmusi 1960.–1970. aastate eluolust, mis on eriti oskuslikult ja kaasakiskuvalt kirja pandud, pinge püsib raamatu lõpuni. Koolielu nõukogude režiimi ajal, tuttavad õpetajad, olukorrad, mängud, noorte seltsielu jne. Tekib mõnus äratundmine ja samastumine minategelasega. Meenub ka enda lapsepõlv nõukogude ajal, kui nii mõnedki olukorrad olid veidrad, aru-saamatud, kuid lapsed ei tohtinud alati küsida ja ega täiskasvanutelgi vastuseid polnud. «Laps räägib siis, kui kana pissib.» Lapsed lihtsalt kuulasid neid «suurte inimeste jutte» ja imestasid,» räägib ta.