Eesti keeles ilmus Läti luuletaja Sergei Timofejevi uus luulekogu

Sergei Timofejev, «Tulemasinaid täis tasku». Foto: Raamat

Kirjastuselt Tuum on ilmunud Sergei Timofejevi luulekogu «Tulemasinaid täis tasku», mille tõlkis eesti keelde Aare Pilv.

Sergei Timofejev (1970) on Läti venekeelse luule üks väljapaistvamaid esindajaid, kes on luulet avaldanud juba 1980ndate aastate lõpust saadik. Eesti lugejale on ta juba tuntud, eeskätt Riia «luulebändi» Orbita liikmena (2016 ilmus Orbita kogumik «Eesti keeles sa lobise, tibuke»). «Tulemasinaid täis tasku» on valikkogu, mis esitab läbilõike tema varaseimast loomingust uusimani.

Sergei Timofejevi luule on pealispinnal lihtsasti ligipääsetav, üsna kõneline, sageli jutustab ta mingeid lugusid või loob mingite tegelaste portreesid. Seejuures aga toimuvad nihestused, mis võivad olla nii märkamatud kui ka hüperboolsed.

Stiililiselt on see luule suhteliselt neutraalne, pisut jahedalt distantseeritud, kuigi kõike näib läbivat siiski mingi õhuline, kergelt humoorikas melanhoolsus. Eesti lugejale peaks tema laad ja teemad olema üsna kodused.

***

JOE DASSIN

Joe Dassin astus sisse igasse majja,

tantsis iga koduperenaisega,

seletas igale väsinud mehele,

et kuldsed ajad on veel ees,

seal, Elüüsiumi väljadel.

Ta pani jalga valged püksid ja valged kingad,

selga rinnalt lahtise särgi,

väljus kodunt varahommikul ega naasnud

enne sügavat ööd, mõnikord aga

kadus ka mitmeks ööpäevaks.

Ta laulis ja laulis ja laulis, asetades aeglaselt

kõik oma kohale, kõik, mis oli valmis varisema

ja juba viltu vajunud. Ta mähkis kõik pekslevad

asjad, nagu naisesüdamed, pehmeisse sallidesse

ja rättidesse. Ja pidevalt pühkis tolmu

planeedi kõigilt grammofonidelt. Vaheaegadel,

mis olid lühikesed, liiga lühikesed, lendas ta Côte

d’Azurile ja jooksis leopardimustriliste ujumispükstega merre.

Seejärel kuivatas end rutuga, tegi ühe suitsu

ja suundus kiirel sammul oma isikliku lennuki juurde,

juba korrates, huultega muljudes esimesi ridu,

mis said kõigeandestamise viljalihaks.

Ja inimesed lülitasid sisse grammofonid, televiisorid,

raadiod, ja ta oli kõikjal vajalik.

Ja isegi tema surma ei võtnud keegi tõsiselt.

«Laula,» öeldi talle, «laula!» Ja tema, aeglane,

käharpäine, bakenbardidega, lähenes

isegi olematusest ja keelitas, keelitas:

«Pane oma süda tagasi, ära

purusta teda.»