Miks tasub ellu suhtuda kui rännakusse?

Tom Walsberg. Foto: GoodNews

Rändmuusik ja sõnasepp Tom Walsberg tõdeb oma raamatus «Kuidas rännata ilma hirmuta», et võtab elu kui rännakut, mis kõige lihtsamas mõttes algab sünniga ja lõpeb surmaga.

«Tõenäoliselt miski jätkub ka pärast surma ja ilmselt toimus midagi ka enne seda elu, kuid sellest ei pea ma siinkohal vajalikuks rääkida, sest sellel mõtleval Tommi-kujulisel olendil siin puuduvad vastavad mälestused ja kogemused. Kuigi ma surin kaheksakuuselt korraks astmasse, ei ole mul sellest ajast, mil kehast lahkusin, mingeid mälestusi,» räägib ta.

Kui elu on retk, siis on hea end selleks valmis seada

Walsberg kirjutab, et isegi kui me alles poolel teel mõistame, et oleme rännakul, on meil võimalus oma varustust ja suhtumist vastavalt asjaoludele ja eesmärkidele korrigeerida. Ei ole arukas kõndida katkiste sandaalidega mägedesse või sõita Bali saarele, kaasas igaks juhuks kaks kohvritäit riideid. Samuti tuleks hoolikalt valida reisikaaslasi, sest nendest sõltub palju. Elus on veel erinevaid retki, mida inimesed teadvustatult või teadvustamata läbi teevad. Olulisemateks pean ma rännakuid oma sisemisel arengul, rännakuid Looja olemuse mõistmiseks, rännakut koos elukaaslasega ja rännakut, mis on seotud materiaalsuse, raha ja edukusega.

«Need kõik toimuvad meie elus paralleelselt ja oluline on hoida neid omavahel tasakaalus. Kui me räägime Jumalast ja armastusest, aga oleme ise samal ajal ahned ja hoolimatud, siis on meie sees suur vastuolu, mis takistab meie elujõge võimsalt voolamast,» toob ta välja.

Oluline on ka mõista, et me ei soorita oma rännakut üksi

Walsberg selgitab, et igaüks siin ilmas on omal rännakul ja oleks ju igati kena, kui kõik saaksid rännata, olemata üksteisele kaigasteks kodarais. See vajab aga head koostöövõimet, üksteise mõistmist ja vastutulelikkust. Ja mida ei tohi unustada: sõiduk, millega rändame, peab korras olema. Katkise mootori ja roostetava kerega autoga sõitmine on ebamugav ja ebapraktiline. Meie sõidukiks eluteel on meie keha.

Samuti oleme ühistel rännakutel nagu matrjoškad üksteise sees: isiklik rännak, rännak koos armsamaga, rännak sõpruskonnaga, rännak oma perekonnaga, rännak koos inimestega, kes jagavad sarnast maailmavaadet, rännak koos mingi religioosse grupiga (juhul kui me mõnesse kuulume), rännak rahvusena, rännak riigina – ja isegi inimkonna globaalne rännak.

Selliseid erinevaid trippe lahti seletades ja nende mustreid uurides õpime toetama ja austama teiste rännakuid ja gruppe, kuhu kuulume, samuti saame ühisest sünergiast jõudu juurde.

Viis head põhjust, miks suhtuda elusse kui rännakusse

• Mõista, et ainuke kindel asi siin ilmas on see, et kõik muutub.

• Mõista, et elu on lühike ja lõpeb kõigest lahti laskmisega.

• Mõista, et me oleme ühisel rännakul, mida läbime kõik koos ja kus on oluline teistega arvestamine.

• Võtta elu kui rännakut ning mõista, et saame selle suunda ja sihte ise muuta.

• Mõista, et kuhugi kohale jõudmine on illusioon. Meie elu on see, mis toimub siin ja praegu. See on rännak hetkest hetke.