JOOMAMEHE KARM HOMMIK ⟩ «Kus mu kuradima sõrmeots on? Millega ma seekord olen hakkama saanud?!»

Loe katkendit Marko Viigi värskelt ilmunud raamatust «Nädalavahetuse kõvamees. Tee alkoholist vabaks». Peale isiklike ja ausate pihtimuste sisaldab raamat ka harjutusi, mis aitavad sõltuvusest vabaneda ja oma elu korda saada.

Esimene sõrm kuradile, 2011 märts

Teen silmad lahti. Tuba haiseb kui vettinud koni ja on verd täis. Mu pea kumiseb nagu lööks keegi seal sees trummi. Olen selliste hommikutega harjunud, aga seekord on midagi teistmoodi. Tunnen tuikavat valu ja märkan, et mu parema käe üks sõrm on lühem, verine ja poole küüneta. Mida fakki?! Kus mu kuradima sõrmeots on? Millega ma seekord olen hakkama saanud?!

Olen šokis – käed värisevad, kõht on õõnes ja vibreerib. Proovin meenutada, mis juhtus? Ei tule kohe meelde. Aga huvitav, kas kuskil midagi juua on? Äkki saab nii kogu seda paska edasi lükata! Ei ole! Pean tõele näkku vaatama! Hakkab vaikselt meenuma....

Marko Viik, «Nädalavahetuse kõvamees. Tee alkoholist vabaks». Foto: Raamat

Oli reede kodus Keila lähedal Tõmmikul. Ilm oli sitt, laenuusaldajad käisid pinda ja mind näris krooniline pohhuism. Ootasin lihtsalt nädalavahetust, et ema-isa juurest pääseda ja sõpradega end kooma juua. Ärge saage must valesti aru, ma armastan oma ema ja isa, aga nende ülehoolitsemine ja muretsemine ajas mul südame pahaks. Proovisin endale sisendada, et olen kõva mees – reaalsuses aga teenisin mõttetu tööga 600 eurot kuus, millest pool läks diileritele ja teine nädalavahetusel alkole. Tõele au andes ja ilustamata, siis olin kahekümne kahe aastane türapeast ludri Tõmmikult ja elasin vanematega. Ükskõik, kuidas tahtsin mõelda teisiti, siis sain ise ka aru, et tõenäoliselt hüppab kirp ka kõrgemale kui minu latt seatud on. Teiste süüdistamine enda ebaõnnestumistes tundus ainuke meetod, mis hoidis mul tuju üleval.

Igatahes, sel saatuslikul nädalavahetusel tulin bussiga Keilasse. Liin nr 2. Saan aru, kui 13-aastane laps sõidab ühistranspordiga, aga kui noor mees, kes ei suuda lube ära teha sellega sõidab, siis ta peaks enda suhtes üsna kriitiline olema. Kui ma tahan mees olla, siis mul peavad ikka load olema! Bussis on tavaliselt mingid tädikesed ja vahest ka mingi rastadega vend, kes kindlalt ei tee kanepit.

Sain sõbraga kokku ja hakkasime esimesest hetkest õltsi libistama. Meie lemmiktegevuse tunnusmuusikaks oli tol ajal Smells Good, «Oravale» (Orava luukere).

Tundsime end alkot ja narkot tehes põhimõtteliselt alati nagu Keila kunnid, kuigi meenutasime sel hetkel küllap rohkem putukamürgi uimas prussakaid. Depressiivsed Eesti väikelinnad toodavad kohati ikka inimprügi – mina olin parim näide.

Meie peo retsept oli lihtne, alustasime õlle ja suitsuga. Kuna enda elu oli liiga putsis, siis rääkisime taga kõiki ja kõike, et enda olukorda unustada. Hea oli kedagi teist munniks või litsiks sõimata, sest nii saime kõik, mis meid peegeldas endast eemale suunata.

Nii me siis tiksusime alkoholiuimas nagu viitsütikuga pommid. Soojendus oli tehtud, tuju ülev. Nüüd oli aeg raskerelvastuseks. Mu sõbral oli GHB-d. Tänavakeeles geebekas, korgijook, limonaad, jook, laks, kork, plärin, kilp ja mõõk, kilpkonna pits, konjak, kolpatšok ja buratiino. Meie kutsusime seda korgiks või soolaseks. Igatahes selle järgselt tundus maailma parim mõte kärutada taksoga pealinna ja minna Nimeta baari, mis asus Tallinna peksukolmnurgas.

Elu enne kaineks saamist oli metsik. Pildil Marko Viik. Foto: Erakogu

Nii kutsusime baare, mis asusid Suur-Karja tänaval – Nimega baar, Nimeta baar ja Toonik. Ka klubi Hollywood asub seal lähedal. Kohe nagu magnetina tõmbas sinnapoole ja salamisi lootsime, et saame õhtu kulminatsiooniks seal ka kellelegi molli kütta. Tehtud-mõeldud!

Korgijoobes tundsin ma ennast nagu dopamiini-laksu-pealik ja sees oli selline mõnus ärevus, et tahaks suhelda ja hullupööra liikuda. Kärsitu ja silmad lahti, aga kedagi nagu kodus ei ole. Korgilaks kestab umbes 2 tundi. Ja türa, kui rõveda maitsega – nagu jooks mürki. GHB söövitab hambaid ka nühi palju tahad neid hambaharjaga.

Taksosõit pealinna tundus pikk ja tegime uuesti korki, mis sest, et see maitses reaalselt nagu oleks tõrva või mürki joonud. Aga seekord, raisk, oli sel otsusel karmim tagajärg - panin GHB-st üle ja see muutis mu välimust, mis on mulle väga tähtis.

Sealt edasi mäletan kõike ähmaselt. Kaklus, lendasin asfaldile ja tõusin kohe püsti, et edasi kütta. Fakk, sõrm jäi kuhugi ukse vahele! Sõber on selili maas ja karjub: «Värdjaaad, värdjaaad!». Ja edasi must auk. Pilditu. Null audiot ja visuaali. Konetz filma!

Nii ma siis istusin sohva serval näpuotsa võrra lühemana ja mu ainuke mõte oli – pohhui see sõrm praegu, juua tahaks! Mis sest, et tuba nägi välja nagu Rakvere tapamaja. Õlu joodud, tegime kokaiini peale. Mõnus tuim seisund – midagi ei tundnud, näpp ei häirinud, muresid polnud ja meri oli põlvini! Kuni järgmise hommikuni.

Ärgates oli tunne nagu oleks mu tuumapohmell sõrme elama kolinud, sest nüüd oli valu peaaegu väljakannatamatu. Turbokiirusel kärutasin end EMO-sse, peas vasardamas ainult üks mõte – ärge seda enam lühemaks tehke! Mu sõrm nägi välja lilla, paistes ja rõve. Arst teatas, et pole midagi teha, tahes tahtmata tuleb veel lühemaks lõigata, kuna kahjustused on suured.

Traumapunktist koju jõudes oli nutt kurgus. Pärast sellist joomingut on alati habras olla, aga sõrm, mis nägi välja nagu kinniseotud kartulikott, ainult süvendas sisemist meeleheidet. Tundsin end nagu ära räsitud dildo, oleks tahtnud Titanicut vaadata ja nutta. Väga mehelik tõesti! Ulata taskurätik!

Fakk, raisk! Kannatasin selle pasa ära, aga ütlen ausalt, et kui saaksin ühe nädalavahetuse enda elus olematuks teha, siis oleks see kirjeldatu.

Peaaegu iga mees tunneb end jommis ja laksu all oma trepikoja kõige kõvema kepimehena, aga kukkumine on kõrge ning kaineks saades saad ise ka aru, milline türaürask oled olnud. Aga aega tagasi keerata ei saa. Süüdistada saad ainult seda, kes peeglist vastu vaatab.

Moraal – ära ole munnist jaanalind ega peida pead liiva alla! Minul vedas, et kaotasin elu asemel ainult osa sõrmest – hea meeldetuletus igal hommikul ärgates, et pääsesin napilt eluga. Kusjuures huvitaval kombel oli mu kadunud vanaisal ka üks näpp lühem kui teised. Mäletan, et väiksena tundus see mulle lausa rõve. Tegelikult ei olnud vanaisal see näpp rõve. Rõve oli hoopis see, kuidas mina osa sõrmest kaotasin.

Sitt olukord võib tõesti olla meie tuleviku väetis, nagu Lennart Meri tavatses öelda. Ma ütlen sulle – ära tee korki, see on deemonite nektar! Mina pidin selle mõistmiseks käima läbi põrgust, mis minu jaoks tähendas mitmed kordi korgist üle panemist, LSD bad-trip'i, sadu kordi ülejoomisi ja pidevat liigset narkootikumide tarbimist. Seda ei sooviks vaenlaselegi. Või noh, võib-olla ainult kõige munnimale.

Marko Viik. Foto: Triine Tamm

2015. aasta kõige retsim nädalavahetus

Olin 25-aastane alkohoolik, kes seda ise veel ei mõistnud. Olin selleks hetkeks alkoholi tarbinud, narkotsi teinud ja suitsetanud juba seitse aastat. Olin enda eluga rahulolematu ja igal nädalavahetusel meelemürke manustada oligi minu viis seda kasvõi korraks unustada. Kui kogemata juhtus, et pidin reede kodus veetma, siis olin ärev ja rahutu, ning tundsin ikka sisemist vajadust võimalikult ruttu taas alkoholiga end tuimestada. Seega, kui üks nädalavahetus pummeldamist kogemata vahele jäi, siis võis kindel olla, et järgmine tegin selle kõik tasa ja keevitasin topelt. Nädalavahetuse-kõva-mees oli enda meelest Keilas mingi autoriteet – egotripp täies hiilguses. Ära saa must valesti aru, tore kui inimene on endast heal arvamusel, aga normaalne on see siis, kui see väljendub eluterves enesekindluses ja viisakalt. Mina aga käisin tol ajal kodukülas oks laiali, nina triibutõmbamisest valge või kaklusest verine ja kui papp otsas oli, siis võtsin pummeldamiseks veel kohalikus baaris kell neli öösel tuttavatelt võlgu ja pärast maandusin vanaema sohvale magama. Vot selline mees olin mina! Jube kõva vend ikka küll. Kas keegi saaks mulle ämbri ulatada – las ma panen ketti!

Kõige kurvem selle juures oli see, et ma ei näinud sellisest elus mitte mingit väljapääsu.

Niisiis, taas oli käes reede ja mina elevil, sest plaanis oli sõbra juurde õltsi libistama minna. Haarasin poest Aleksandri kuuspaki ja suitsu ning minek. Mu rutiiniks oli tuju vaikselt üles juua sõpradega niisama lämisedes ja kõvatades. Veidi aega sai sõber Karli juures istutud, kui mulle rets narksiisu peale tuli. Kuna diiler oli mu sõber, siis mul juba neelud käisid ja paningi õllejoomiselt leekima kangema kraami suunas. Putsi! Nagu see segatud pask oleks võlupulbrina kõigile mu probleemidele vastuse toonud!

Diilerist sõbra juurde jõudnud, tõmbasime kohe triibud ninna ja esimene rahutus läks mööda. Õhtu edenedes tegime lisaks veel ka korki ja antsu ehk amfetamiini, kuni sinnani, et mul tuli vastupandamatu soov kohalikku pubisse laia lehte mängima minna. Võtsin veel diilerilt ühe ketsi ehk grammi amfetamiini võlksi ja seadsin sammud Keila kohalikku pubisse «Plats».

Kitsas peldikus kolmekesi üritad seal jutte valmis teha ja vaikselt olla. Samal ajal kui räpane 5-eurose toru ninna läheb, laseb teine sõber vett peale ja sauhti ongi jälle ninas see pulber. Hea oli muidugi WC-st kolmekesi välja minna, kui keegi järjekorras ootas.

Ma olin oma elus heas kohas, nimelt baarileti ääres, kus ma jõin näiteks tekiilat nii, et soola tõmbasin ninna ja sidruni pigistasin silma. Ei soovita, aga vannun, et tekiila maitset ma küll ei tundnud.

Öelda sellele hetkel, et mul on joomisega probleem, oleks olnud sama hea, kui öelda Bruce Leele, et tal on kung-fu'ga probleem. Miks see probleem on, kui ma seda väga hästi teen?

No igatahes tantsisin ja laulsin seal nagu hull – mäletan, et libistasin tantsupõrandal enda põlved lõhki ja rebisin särgi seljast, et tsikkidele enda ülakeha näidata. Laulsin karaoket ja mida kõike veel. Tegu oli mu kodubaariga ja tundsin end seal alati nagu kala vees.

Sealt edasi suundusime sõbra juurde, kus pralle jätkus. Maja oli rahvast puupüsti täis ja kütsime täiskäigul edasi kuni hommikuni. Kui kõik normaalsed inimesed koju magama suundusid, siis läksin mina paari sõbraga hoopis peaparanduseks uut jooki jahtima. Uinumast takistas mind see rõve segatud amfetamiin, nii, et ootasin punnsilmsena järjekordse päeva õhtusse tiksumist, et saaks taas sajaga pidu edasi panna.

Raha oli suhteliselt otsakorral ja nii küsisin vanaema käest laenu, ta aitas alati. Tagantjärgi mõeldes on ikka kuradi kurb, et ma tol ajal selline olin. Mul on siiralt hea meel, et mu vanaema on siiani elus ja sai minu täieliku elustiili muutuse tunnistajaks olla. Armastan teda väga ja kahetsen, et teda nii tihti elus enda tegudega muretsema panin. Eks praegu ta muretseb ka mu pärast, aga nüüd on põhjuseks see, kas mul ikka sall on kenasti kaelas või pole. See on juba armas muretsemine.

Nüüd aga tagasi sellesama nädalavahetuse teise päeva. Igatahes uus papp taskus ja ootasin juba, mida uus õhtu toob. Laupäeva õhtu algas raju saunapeoga, jõime ja tegime narkotsi. Iseensest loll kooslus, aga ega ma tol ajal tarkade valikutega hiilanudki. Pärast sauna läksin kahe sõbraga kohaliku baari ette hängima, keha katmas ainult saunarätikud. Türa, korralik Võsapetsisaate materjal!

Hommiku saabudes oli kaks ööpäeva pidu, alkot, narkot, suitsu ja magamatust oma töö teinud – nägin välja nagu kiiritada saanud öökull. Sõber püüdis mind aidata ja andis mulle rahustit Xanax. Neelasin tableti alla ja lootsin, et aitab uinuda. Ai, raisk, ei aidanud ja hakkas ikka tõsiselt halb. Tundsin, et täiega katus sõidab. Kuidagi sain kellegi abiga koju. Värisesin üle keha – käed surisesid, pilt virvendas ja kõhus keeras tsentrifuugiga. Arvasin, et suren ära.

Nii hull oli, et lasin emal kiirabi kutsuda. Meedikud tulid, riidlesid minuga natuke ja lõpuks muidugi turgutasid mind kuidagi elule. Suht perses olukord ikka – vaevu hingasin seal diivanil pärast seda pöörast nädalavahetust – fucking alkohoolikust narkar.

Nädalavahetuse lõpusaldo: üks kets ehk üks gramm kokat, üks kets antsu, 10 siidrit, 15 õlut, üks seljanka, liiter viina ja teine rummi ja kaks liitrit džinni. Selline rahulik Charlie Sheeni teisipäev.... Küll ma ikka sõin palju omal ajal!

Elu on karm ja õiglane, sest mu saatus oleneb palju mu mõtteviisist. Puudus teadlikkus sellest, mis puudutab narkootilisi aineid ja rahusteid. Justkui tead, aga ikka ei usu, et need on tervisele nii kahjulikud. Seetõttu olen lisanud narkootiliste ainete kirjeldused ka oma raamatusse.

Mul on nõme seda kirjutada, aga sealt maalt ma sain targemaks alkohoolikuks, kuna ma teadsin, et ma kammisin pigem vaimselt ära. Ma mõistsin, et need pohmakad lähevad aastatega veel hullemaks, et pigem valmistu selleks ja edaspidi, kui mul ära flippis, siis ma kontrollisin oma mõtteid ja teadsin, et kõik saab korda tegelt. Tavaliselt nägi see nii välja nii, et roomasin kuidagi voodisse ja olin seal niikua, kuni parem hakkas. Jõin vett ja hoidsin ennast vaimselt rahulikuna. Palusin jumalat ja lubasin, et ma enam kunagi ei joo. Usu mind, neid kordi tuli veel ja veel!

Marko Viik. Foto: Triine Tamm

6. jaanuar 2020 - mitte miski ei takista mind

Kogu mu eelnev elu oli mu toonud siia punkti. Esiteks ma ei taha siin laeva peal tööd teha, aga keda huvitab. Nüüdsest edasi ei pea mul mitte ühtegi lihtsat päeva olema ja ma teen kõike korralikult. Vaatame, kui kaua ma vastu pean!

Muutus on raske jah, aga kas on? Nagu te näete, minu puhul oli see protsess, aga lõpude lõpuks algab kõik ühest mõttest ja tänasest ja mul tähtis aru saada, et mina kontrollin asju, mitte keegi teine.

Tol päeval ma lihtsalt otsustasin kindlalt, et ma teen nii. Aga ainult mõtlemisest ja rääkimisest on vähe kasu, seda ma teadsin juba minevikust, kus ma rääkisin koguaeg suuri asju, aga ei teinud midagi selle heaks. Kui teil on keegi, kes teile räägib, et ta tahab klaverit mängida ja ei taha seda tööd teha, siis ei tee selle jaoks mitte midagi. Siis teda ei ole mõtet tõsiselt võtta. Nad on täitsa toredad inimesed, aga räägivad aastaid, kes nad tahaksid olla. Mul raske kuulata seda tänasel päeval, kuna ma olin ka selline väga kaua. Kes on valmis ohvreid tooma, need on inimesed, kellel on tegelikult kõrged ambitsioonid.

Jutupaunikuid on kõik kohad täis. Kui keegi võtab seda isiklikult siis tal on ego-probleem. Nagu mul oli. Kui ma kuulan inimest, siis minu austuse võidab ta siis, kui ta tegutsemine on kooskõlas tema rääkimisega.

Ma teadsin, et ma olen terve elu rääkinud ja nüüd mul vaja plaani. Ma olin asju juba enne üles kirjutanud, aga nüüd oli vaja konkreetsemaks minna. Panin päevaplaani paika ja hakkasin töö juures oma kümnendat korda David Gogginsi raamatut kuulama, mis oli mulle piibli eest. Võin eksida kordadega, aga pluss miinus kaks.

Mu päev nägi välja selline: 05.30 äratus ja söömine, siis tööle 12 tundi ja siis jõusaali kaks-kolm tundi ja siis õppisin ARK-i teooria eksamiks või lugesin ja kell 12 öösel hiljemalt magama. Eksami aega ei olnud planeeritud, aga ma teadsin, et nüüd on aeg igal õhtul kasvõi natukene lahendada teste.

Toitusin nii: hommikul proteiinijook 50 g ja neli keedumuna ja vitamiinid D, Mg, B, B6 ja Omega 3 õli. Lõuna ajal kanafilee või kana ja salat või juurviljad. Õhtul kana, kala ja juurviljad või salat. Hiljem veel puuviljad ja pähklid. Kartulit, riisi ja makarone ei söönud ja üsna süsivesikute vaba. Seda saab natukene aega teha ja näitlejad teevad seda, et poole aastaga heasse vormi saada, aga tervisele väga hea ei ole, kui aastaid teha. Parem kui joomine, see on selge. Igatahes mulle see sobis, lisaks füüsiline töö ja kuus korda nädalas trenni.

Ma tekitasin endale nii, et mul ei tohi olla vaba aega päevas, et mul oleks raske. Toit ei pea ka mulle meeldima alati. Ma grindisin ja grindisin ja tööl olin konkreetsem. Kuna ma enam õllelauas ei istunud, siis hakkasid inimesed mind taga rääkima ja tööl tekkis probleeme, aga mina olin lihtsalt oma ala eest vastutav laevas. Minu jaoks, kui ma alkar olin, olid kõik minu ülemused munnid. Inimesed räägivad igast jura. Mul on sellest alati täiest poogen olnud.

Õllelaua taga on tegevus lihtne. Rääkitakse nendest, keda parasjagu kohal ei ole. Ja siis sõitis mulle mu firmajuht sisse, et räägitakse, et sa oled liiga ülbe tööl ja keegi ei taha sinuga koostööd teha. Ta on mõistlik vend, aga kui ta sellist asja läbi ei näe, et mu ülesanne tööl ongi karm olla, et asjad liiguks, siis on keeruline.

Pigem tekitas inimestes pahameelt see, et ma olin ise slang ja ludri olnud ja nüüd riidlen teistega. No ma teadsin kõiki nippe, kuidas viilida, kuna ma ise olin seda ju teinud. Ja kui ma tahan korralikuks hakata, siis ma pidin sellega arvestama üsna pikka aega, et seda minevikku ei kustuta ma nii kiirelt. Ma ei tahagi seda kustutada. Loodan, et mu lähedased inimesed austavad mu otsuseid ja kõik.

Noored poisid said sugeda natukene ja kõik see on hea neile tulevikuks. Ma sain omal ajal korvpallitreener Märt Kermoni käest üle küüru ja ta sõimas iga mängu ajal mul näo täis. Siis ma mõtlesin, on vend ikka! Hiljem olen ma mõelnud, et ta tahtis, et me ei jääks keskpäraseks, vaid jõuaksime kuhugi.

Mul oli suva Saksamaal. Mul olid vennad Tanel, Alfred ja isa Neeme toeks seal ja teised olid lihtsalt töökaaslased ja ma tegin lihtsalt oma tööd.

Eks mul natukene närvidega probleeme kindlasti oli peale nii pikki aastaid joomist. Kui alkohoolik ei ole kuu aega joonud, siis on ta valmis igasugusteks uuteks lollusteks. Aga mitte seekord Marko..., mitte seekord!

Marko Viik. Foto: Triine Tamm

Siis ei lubatud mind laeva jõusaali enam, öeldi, et see ei ole töölistele. Väljaspool laeva oli jõusaal 2 km kaugusel. Jala sain minna. Saksamaal Wismaris olime. Päris irooniline nimi. Mingismõttes saab öelda, et jätsin Wismaris joomise maha. Saksamaal, kui ostad odava õlle ja viid klaastaara tagasi, siis saad rohkem raha selle eest, kui õlu maksis. Korralik Beerfest käib iga nurga peal. Ja jõusaali nimi oli vist Flüggenglüggenhaimen GYM, ok, see on nüüd nali. Ei mäleta jõusaali nime, aga Wismari on väike kena sadamalinn Saksamaal.

Vaimselt nõrk inimene annaks kohe alla, kui võetakse jõusaal ära – mine nüüd peale rasket tööpäeva kõnni kuhugi neverever. Ma kõndisin igal õhtul seda 2 km ehk edasi tagasi 4 km. Kõnnid nädal aega ära, siis sa ei mäletagi enam, et see esimene kord oli raske. Kõik on peas kinni ja inimene harjub kõigega, nagu ma ei väsi kordamast.

Treeningu koha pealt otsib inimene endale vabandusi. Toon kõige lihtsama näite. Inimene, kes ei taha trenni teha, ütleb sooja ilmaga: «Vaata milline leitsak on, ega ma lollakas ei ole, et peaksin jooksma minema!» ja kui külm siis ütleb: «Hull oled peast või, vaata kui külm on! Mul ei ole riideid jne.» Savi kõik! Paned midagi selga ja lähed jooksma! Lihtne! Ükskõik, kui aeglaselt sa jooksed või kõnnid, sa teed ringiga ikka sellele ära, kes sohval krõpsu sööb!

Mulle meeldib joosta, kui ilm on väga halb. See on nii hea feeling, kui lähed mingi tuisu, tuule või libedaga jooksma. Tead, et inimesed passivad kodus. Sest nendel on vabandus olemas, miks mitte jooksma minna.

Tänasel päeval ma jooksen Tallinnas Russalka kandis mere ääres ja kui seal talvel tuisuga joosta, siis näed kahte-kolme inimest veel ja viskame omavahel käppa ja muigame. Mina mõtlen, näe on veel samasuguseid hulle! Aga äge on näha selliseid iseloomuga inimesi.

Ma ei ütle, et kõik peaksid tuisuga jooksma minema, aga iga inimene peaks trenni tegema. Treening on tervis. Ja toitumine on tähtsal kohal. Kui sa toitud ja treenid hästi, siis sul on energiat ka muid asju hästi teha. Sa ei pea pedant olema, aga natukenegi! Ja sa elad 60-, 70-, 80-, 90- või isegi 100-aastaseks. Tänased otsused mõjutavad seda!

Soovitan küsida nõu enda tuttava käest, kes teeb trenni. Või võtta endale eratreener. Või minna kuhugi rühmatrenni. Esimene kord ongi imelik, aga usu mind, sellest saab sõltuvus. See on juba hea sõltuvus. Inimene armastab sõltuvusi. Mina eriti. Mina ei kaotanud oma sõltuvusi ära, ma asendasin need sõltuvused paremate sõltuvustega! Et sõltuvust saada, on sul vaja head elamust! Ja trenniga tekib hea elamus hiljem. See tähendab, et on vaja kannatust. Elu ongi kannatus. Hea kannatus minu jaoks.

Toitumise koha pealt oli mul laupäev patupäev, kus läks ikka burgereid ja head paremat. Toon näite oma laupäevasest menüüst. Üks suur Burger Kings’i eine, lisaks veel kaks burgerit ja siis neli Snickersit, neli Twixi, suur tahvel sokolaadi ja mingi suur keeks. See oli toona Saksamaal.

Muidu oli toiduga kindel kord. Hea oli see ka, et me saime laevas kindlatel kellaaegadel süüa ja sai valida, mida sööd. Kindlatel kellaaegadel on kindlasti hea süüa, kui jälgid oma toitumist.

Ma tegin endale tookord laevas olles konkreetsed eesmärgid. Ei joo alkoholi ja arendan oma firma üles. Kõik hakkas tänastest otsustest. Iga päev korralikult tööd teha ja mitte juua, viivad mind vaikselt eesmärgile lähemale.

Kõik algab tänastest otsustest. Kõige tähtsam oli see, et ma mõtlesin oma peas, et mul ei ole enam lihtne ja mul ei peagi olema. Mul ükskõik, mis elu mu ette toob, ma ei anna alla ja ma ei joo tilkagi alkoholi! Valem on lollikindel ja lihtne!