Millised on vaimsed inimesed tegelikult?

Tiit Trofimov. Foto: Erakogu

Enesearengu teejuht Tiit Trofimov selgitab oma raamatus «Lõpp on algus. Julgus elada iseendana», et tema jaoks on vaimsus oma südame ja hinge järgi elamine.

«Kui sa elad südames ega eira oma sisemist tõde, siis see ongi kõige suurem vaimsus. Tee selleni on aga käänuline ja mõni inimene võib vaimselt teelt päris rappa eksida,» nendib ta. Tarmo Urb ütles ühes podcast'is, et vaimsus algab huumorist. Mida suurema huumoriga sa suudad elu võtta, seda vaimsem oled. Elu mängulisena võttes oled tervem ja rõõmsam, rõõm on aga parim ravim. «Ma ei saaks temaga rohkem nõus olla. Ma ei võta elu surmtõsiselt ja kui tahan sotsiaalmeediasse mõne sügava mõtte või tsitaadi postitada, siis panen selle juurde humoorika pildi, kus ma tihti iseenda üle naeran. Huumoris on kergust ja tänu sellele jõuab minu sõnum rohkemate inimesteni. Kui ma kirjutaksin tõsistest teemadest keeruliselt ja raskelt, ei hakkaks ju lugejal sellest kuidagi kergem. Huumor päästab maailma,» on Trofimov kindel.

Miks vaimsed inimesed tihti oma vaimsust riietusega rõhutavad?

«Minu elus oli näiteks periood, kus ma olin enda meelest tohutult vaimne. Igaks juhuks riputasin endale ka igasuguseid kulinaid külge ja rõhutasin vaimset olemist riietusega, sest mõtlesin, et äkki teised muidu ei märka, kui vaimne ma olen. Selline arvamine tabab paljusid inimesi, kes on saanud erinevate praktikatega esimesed positiivsed kogemused ja järsku näevad, kui vildakas kogu see lääne ühiskond selles arutus raha tagaajamises on. Vahetevahel tahaks olla niisama, mitte midagi teha, aga ei saa, pead minema igal esmaspäeval tööle. Kui veab, saad suvel neli nädalat järjest puhata, aga paljud ei saa sedagi, sest peavad puhkuse kaheks jagama. Kui sul on sellest orav-rattas elamisest kopp ees, hakkadki hipiks, paned kartulikoti selga ja vilistad kõigile kohustustele,» toob Trofimov näite.

Ta lisab, et mõni läheb kaugemale ja arvab, et tal pole raha enam vaja, nüüdsest peale elab ta õhust ja armastusest. Mõnes mõttes on see põgenemine reaalse elu eest. Me elame siiski inimühiskonnas, kus asjad toimivad teatud moodi. Päris ilma rahata siin hakkama ei saa.

«Mina vast oma «vaimlase» etapis nii äärmuslikuks ei läinud, aga tean inimesi, kes virelevad rahapuuduses ega jaksa ruumide renti maksta. Või siis ei pea kokkulepetest kinni, sest nemad tunnetavad, et see, milles kokku lepiti, on universumi kõiksuse kõrval tühine asi. Selline suhtumine on teiste suhtes lugupidamatu ja vaimsusega pole sel midagi pistmist. Aga mõnikord peab sellises äärmuses ära käima, et saada aru – tasakaal on ikka keskel. Rahateenimine ei saa olla meie tegevuse peamine eesmärk, aga ilma selleta ka ei saa. Tuleb teha tööd, mis inspireerib ja rõõmu valmistab,» nendib ta.

Osho on kirjeldanud inimese eluteed nii:

Pärast sündimist hakkab inimesest tasapisi kaamel saama. Kohustuste, mustrite ja piirangute koorem tema seljas muudkui kasvab, kuni inimesest saab ühel hetkel lõvi. Kui saab. Mõni inimene elab kaamelina elu lõpuni. Aga kui ta ärkab, saab temast lõvi, kes võitleb oma koormate ja süsteemi vastu, minnes sellega alguses päris äärmusesse. Mõne aja pärast mõistab ta, et tasakaal on taas kord keskel ja ta aktsepteerib ka kohustusi ja elu materiaalset poolt. Eesmärk on võtta elu rõõmu, kerguse ja uudishimuga, vabalt, ilma valehäbita, nagu sa tegid siis, kui olid laps.

«Ma tunnen, et mul on vaja seda teed veel käia, aga ma pole sellisest kergusest enam kaugel. Minu kaameli ja lõvi etapid on läbi, olen tasakaalu ja lapselikkuse algstaadiumis. Püüan teadlikult oma sisemist last rõõmsana hoida, proovin pidevalt uusi asju ja pakun talle avastamisrõõmu,» ütleb Trofimov.

Kui inimene endaga tegeleb, näeb ta kõiki oma maske

Kui sa oled vanad maskid eest võtnud ja vaimsuse maski asemele pannud, on see seal senikaua, kuni saad aru, et sa peidad oma valu lihtsalt mingi uue asja taha. Sa teed mõnesid praktikaid, sorgid pinnast, aga ei lähe süvitsi. Kuid ka see on kõigest etapp. Kui inimene endaga tõsiselt tegeleb, näeb ta ühel hetkel kõiki oma maske.