Romantiline lugu naisest, kes leidis jõuluturult armastuse

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Ma ei armasta eriti mesimagusaid armastusfilme, ühe erandiga - jõulufilmid on seda paremad, mida südamlikumad nad on. Jõulud on lihtsalt selline soe ja armas aeg, et isegi kõige imalamad lood ei hakka vastu. Kui selliseid filme olen Netflixist kümnete kaupa vahtinud, siis ühtki raamatut ei tulegi esimese hooga meelde. Väljaarvatud Jo Thomasi «Armastus jõuluturult», mis sel aastal ilmus ja kohe silma jäi, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

«Armastus jõuluturult» Jo Thomas Foto: Raamat

Connie sõidab Saksamaale, et kohtuda jõuluturul mehega, kellega ta juba mitu kuud internetis sõnumeid on vahetanud. Naisel on nimekiri, millist meest ta otsib ja Heinrich on saanud ainult plusspunkte. Connie reisikaaslasteks on seltskond pensionäre, tema lemmikkliendid. Nimelt töötab naine firmas, mis eakate kortermajja valmistoite transpordib. Vanakesed on saanud tema sõpradeks ja leevendanud üksindust, mida Connie tunneb pärast lahutust ja ülikooli suundunud poja väljakolimist. Nende eesmärgiks on viia Saksamaale hiljuti surnud majakaaslase tuhk.

Raamat algab suurema sissejuhatuseta kohe keset tegevust - buss stardib Saksamaa poole. See mõjus paraja kaosena, sest tegelasi on palju ja mul oli tükk tegemist, et meelde jätta, kes on ratastoolis ja kes armastab koorilaulu. Kuna ma ei süvene tavaliselt eriti ka sisututvustusse, siis olin segaduses, mis üldse toimub. Killukesed, kuhu minnakse, miks minnakse, kuidas Connie üldse sellisesse olukorda sattus, selgusid riburadapidi loo käigus.

Veidi pelgasin, kuidas see pensionäride kamp mind kõnetab. Sisukirjelduses tundus see osa veider, aga tegelikult sobisid nad sinna hästi. Mulle meeldis väga, kuidas tehti veel üks nimekiri - kõigi parimatest jõulumälestustest, mida üheskoos taaselustama asuti. See list oli igatahes etem kui Connie ideaalmehe kirjeldus.

«Armastus jõuluturult» vastas täpselt minu ootustele. See oli armas ja lihtne lugu täis jõulumaagiat. Muidugi oli süžee etteaimatav ja muinasjutuline, aga midagi muud ma ei eeldanudki. Pealegi, kui muidu raamatutes-filmides on juttu internetitutvustest, siis tavaliselt on kõigile tingimustele vastav mees liiga hea, et tõsi olla. Selles raamatus ei ole ühelgi tegelasel kurje kavatsusi ja see mõjus üllatavalt värskelt. Heinrich käitub ideaalselt, aga Connie saab aru, et perfektsus ei olegi see, mida ta otsib. Mulle see mõte meeldis.

Kõige rohkem nautisin kõike jõululikku, eriti kõikjal levivat piparkoogi, hõõgveini ja kuuma šokolaadi hõngu, vanalinna jõuluturgu erinevate letikestega ning saksa jõuluküpsetiste kirjeldusi. See romaan tõesti tekitas sooja ja mõnusa jõulutunde! Tahtsin seda tegelikult enne jõule või pühade ajal lugeda, aga aeg jälle lendas ja see sobis hästi ka pühade pikendamiseks.