«Johanist tema luiskelugude tõttu külas lugu ei peeta ja ka Katrina vastu ollakse vaenulikud»

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Detsembri algul ootas mind välisreis - kruiis Ahvenamaale, seega oli ainuõige valik kohe kuu alguses võtta ette raamat, mille tegevus just seal saarestikus toimub - Sally Salmineni «Katrina». See on Soome kirjanduse meistriteos (millest ma enne midagi kuulnud ei olnud, kui see ilmuvate raamatute nimekirja ilmus), kuigi romaan on ka varem eesti keeles välja antud, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin. 

«Katrina» Sally Salminen Foto: Raamat

Enne raamatu sisu kallale asumist pean lihtsalt ütlema, et kujundus on küll raamatule õnnetuseks. No kohe üldse ei kutsu lugema. Lugu ise pakkus suurepärast elamust ja raamat läheb lemmikute hulka!

Katrina on ilus ja tugev Pohjanmaa neiu. Tema südame võidab noor meremees Ahvenamaalt, kes võlub teda juttudega sealsest uhkest elust, nisupõldudest ja õunapuudest. Kuna Johani laev on kohe-kohe lahkumas, pannakse noored kähku paari ning naine suundubki Ahvenamaale. Kohale jõudes purunevad tema unistused, sest selgub, et Johan kaldub liialdama ja on oma hea elujärje kokku luuletanud. Mehe suur häärber on vilets torpariosmik kõrgel kaljulaval. Johanist tema luiskelugude tõttu külas lugu ei peeta ja ka Katrina vastu ollakse vaenulikud. Naine peab toime tulema äärmises vaesuses, töötades küla kaptenite majapidamistes. Enamiku ajast on ta pealegi üksi, sest mees on merel. Katrina on aga kange naine ja saab rasketes oludes hakkama. Ta õpib Johanit armastama, kasvatab nende lapsi ja võitleb välja lugupidamise.

«Katrina» on romaan ühe naise, Katrina sattumisest Ahvenamaale ja kõigist raskustest, mis tal tuleb ületada enne manalateele minekut. Tavaliselt ma selliseid raamatuid ei loe, sest need kipuvad venima. See oli aga palju parem, kui oskasin oodata! Kordagi ei hakanud igav, kuigi enamik raamatust kirjeldab argielu - ränka füüsilist tööd, vaesuses elamist, sünde ja surmi.

Tegevus toimub kuskil eelmise sajandi alguses ja üks romaani võlusid on ajastu kirjeldused. Paeluv oli lugeda, milline elu oli saarestikus. Kaptenitel olid kõik need rikkused, millega Johan kelkis, kuid alamatel polnud midagi peale töörügamise. Kui mehed merd seilasid, jäi kogu koorem kodus olevate naiste õlule. Päris kogu aeg ka tööd ei tehtud. Kui pidutseti, siis korralikult. Kui mõne kapteni peres oli pulm, sai sellest kogu küla osa ja tähistati mitu päeva. Aga aeg läks edasi ja see traditsioon kadus.

Peategelane on algusest peale väga sümpaatne. See oli võimas, kuidas ta igast katsumusest läbi tuli, mida elu talle ette heitis. Elasin läbi nii palju emotsioone. Unistuste purunemine, kui uhke häärberi asemel ootas ees sünge onn. Üksindus, kui külarahvas teda põlgab. Ligimesearmastus nende väheste vastu, kes saavad sõpradeks. Väsimus varavalgest hilisõhtuni rabamisest. Tühi kõht, sest toitu napib alati. Rõõm ja valu, mida pakuvad lapsed. Eriti läks südamesse see, kuidas naine oma abikaasat lähemalt tundma õppis ja armastama hakkas.

Ahvenamaale jõudes oli mul umbes kolmandik loetud. Viibisin Mariehamnis küll õige lühikest aega, aga see aitas hiljem hästi ette kujutada Katrina elu Kaljuotsal, kuna ilm oli niivõrd külm. Nägime uhkeid häärbereid, kapteniperede rahastatud kirikut, laiu teid, sadamaid ja käisime ka paari kõrgema künka otsas, kus olid vaid kivid ja puud. Muidugi ei elanud Katrina pealinnas, vaid väiksema saarekese peal, aga umbes selline vaade võis seal olla. Ahvenamaa looduse ilu osas oli igatahes Johanil õigus.