L, 13.08.2022

«Kuivpesu keset kusehaisu, köhatused, piinlikud hetked, häbelikud näod»

Raamatuportaal
«Kuivpesu keset kusehaisu, köhatused, piinlikud hetked, häbelikud näod»
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rongikupee. Pilt on illustreeriv.
Rongikupee. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Rosa Liksomi romaanist «Kupee nr 6», mis võitis 2011. aastal Soome tähtsaima kirjanduspreemia, Finlandia auhinna.

«Kupee nr 6» Rosa Liksom
«Kupee nr 6» Rosa Liksom Foto: Raamat

Pärast keskpäevani ulatuvat pikka, aga muhedat vaikust tegi mees ettepaneku, et nad võiksid minna restoranvagunisse sööma. «Siberi rongis peab vähemalt korra restoranvagunisse sööma minema. Selle jaoks see ju on ja nüüd on ta isegi avatud.»

Tüdruk pani selga pruuni villase kleidi, mida ta ei olnud kordagi kandnud. Mees võttis seljast dressid ja tõmbas jalga terüleenkangast püksid ja selga lühikeste varrukatega valge triiksärgi, otsis kotist ümmarguse peegli ja sättis selle keset lauda, kammis kaua ja hoolikalt oma karedaid, raskeid juukseid.

Restoranvagun oli täis. Sõitjad üritasid endale küünarnukkide abil kohta leida. Mees trügis jultunult valge linaga kaetud lauani, kus istus tusane söömist lõpetav abielupaar. Mehel olid hoolitsetud lühikeseks nuditud vuntsid, naise vuntsid turritasid vabalt. Igal laual oli kristallvaasis roosad lühikese varrega plastmassnelgid. Mees ja abielupaar alustasid veidrat hüplevat vestlust, kus segunesid omavahel Petrovka ... Tšipok ... Zamoskvoretšje ... Varvarka ... Soljanoi Dvor ...Trubnaja ... Kuznetski Most. Tüdruk sulges lärmi eest kõrvad, mõõtis pilguga vaguni avaraid aknaid ja mõtles suvehommikusele maastikule järve kaldal. Ilmus väsinud ettekandja.

«Kas te oleksite nii kena ja tooksite preilile Senatori õlut, mulle pudeli viina ja taldrikutäie voblakest.»

«Viina ei ole,» ütles ettekandja hapult.

«Mispärast ei ole?»

«Keeluseadus.»

«Pole reeglit ilma erandita,» ütles mees lootusrikkalt.

«Viina ei ole. Kas seda on nii raske mõista, kulla seltsimees,» ütles ettekandja tõredalt.

«Tooge siis pudel konjakit. Konjak sobib kenasti.»

Särjetaldrik ja konjak käes, rüüpas mees punnsuutäie, krimpsutas nägu ja ampsas tükikese kuivatatud kala.

«Nüüd olen valmis tellima.»

Ettekandja vaatas meest endiselt tülpinud pilgul.

«Eelroaks seljanka. Põhiroaks viisteist pliini, šašlõkki, keedetud sardelli, salatit ja pudel konjakit.»

Šašlõki asemel said nad kuivanud kanakoibi, salati asemel margariiniga praetud kartuleid. Mees kallas konjakit pudelist klaasidesse, puhus konjaki pealt otsekui vahtu ja nentis, et Brežnev olla omal ajal rõhutanud, kuidas kakssada viiskümmend grammi konjakit ühe sõõmuga on vene mehe jaoks paras kogus.

Tüdruk heitis pilgu vuntsidega naisele ja kuulas natuke aega naise pöetud vuntsidega abikaasat.

«Minu jaoks kestis sõda ainult viis aastat ja sel ajal teadsid kõik, kuhu sihtida, aga meie abielu on kestnud kakskümmend üheksa aastat ja ikka veel ei oska ma alati arvata, kust poolt pauk tuleb ...»

Tüdruk lohutas ennast. See, mida ei mäleta, seda pole olemas. Võib-olla seda ei olnudki. Mees täitis vuntsilise kaaslase klaasi ja patsutas talle seljale. Siis teatas mees tüdrukule, et on aeg kupeesse minna. Pooliku konjakipudeli haaras ta kaasa.

«Ma võin võtta ka ilma põhjuseta, aga ma ei joo kunagi üksi. Meie, venelased, trimpame alati seltskonnas. Nii on lõbusam. Mees kannatab ja seepärast joob, nagu mina praegu.»

Mees otsis oma asjade seast tüdruku toodud puskaripudeli ja asetas keset lauda. Ta põrnitses pudelit kaua, rusutud ilme näol.

«Ja sina, plikuška, sunnid mind jooma üksi.»

Ta silus pudeli külge, sättis selle pooliku konjakipudeli kõrvale ja vaatas tüdrukut loiu uudishimuga.

«Ma elasin täiesti ilma rahata 1961. aastast kuni 1964. aastani. Mul ei olnud hinge taga kopkatki, ja ometi elasin. Meil siin on selline asi võimalik. Alati võib ju rohujuuri närida või puulehtedelt teokesi noppida, ja alati leidub viinuskit. Küll siga pori leiab, öeldakse meie pool kandis. Talvel on raskem. Võib lüdida käbisid ja puukoort närida. Viina juures on see hea asi, et see ei jäätu, olgu kui kõva pakane tahes.»

Mees kallas oma klaasi täis, viskas kurku, hammustas kiiresti sibulapealseid peale ja hakkas enese ette mühatama, heitis tüdrukule vilksamisi pilke ja manas näole lõbustatud ilme.

«Kas kõik soome naised on nii kuivad ja külmad nagu sina? Vene litsid on säherdused, et kui oled neid keppinud, hakkavad peeretama. Ma tean, et sina pole selline.»

Kui mees oli tühjendanud restoranist toodud konjakipudeli, röhatas ta raskelt, näitas sildita pudelit ja jätkas väsinud häälel:

«Pea läheb lõhki. Peab vist selle ka ära jooma.»

Tüdruk taandus koridori. Rong loksus ühtlaselt edasi. Raudtee ääres viltu vajunud maja katusel seisis vana mees ja rookis lund. Maja taga lookles roostene oja üle lumest valge lagendiku ja kadus roidunud metsa hämarusse. Peagi neelas põlislaas kõik muu. Vaguni teises otsas piinas keegi meeleheitlikult bajaani. Rongi lõgin ja lõõtspilli läbilõikavad slaavi viisid uinutasid tüdruku vabastavasse unelusse. Ta kujutles talvist maastikku suvisena, nägi sidrunkollast puisniitu, metsa tulist sinetavat siluetti, päikeseloojangust roosatavaid kaasikuid, põldude jahedaid tumedaid varje ja väikest säbrulist pilvekest.

Lõpuks läks tüdruk vastumeelselt kupee ukse juurde ja avas selle ettevaatlikult. Mees magas voodis nagu laip.

Tüdruk hiilis oma voodi veerele istuma. Õhk kupees oli niiske, pidevalt tõmbav tee oli muutnud õhu auruselt tihkeks ja raskeks. Mehe suunurgast nõrgus jäme süljenire. Tema nägu oli rahulik, otsekui oleks ta andeks andnud kogu elu jooksul kogetud kurbuse. Tüdruk riietus lahti ja heitis armsaks saanud voodisse. Ta mõtles Mitkale, kuidas poiss lõikas luupäise sulenoaga õuna pooleks ja ulatas teise poole temale. Mitkale, kes lõhnas majapidamisseebi ja rohu järele. Mitkale, kes oli loid ja laisk, aga hea ujuja ja kooli maletšempion.

Ja päev kadus õhtuhämarusse, läbi pimeduse jäätus öö akna taga siniseks koidukumaks. Kollane kuu pühkis minema hommiku viimase tähe, tegi ruumi palavale päikesele. Ees ootas uus hommik. Aeglaselt valgenes kogu Siber. Sinistes dressipükstes ja valges särgis mees tegi kahe voodi vahel kätekõverdusi, higi otsa ees, unised silmad, kuiv haisev suu, kupees une läppunud lehk, umbne aken, vaiksed teeklaasid laual, vaikinud puru põrandal. Ees ootas uus päev, kollased härmas kaasikud, männitukad, mille varjus jalutasid loomad, lagendikel lainetas värske lumi. Valged laperdavad püksiharud, lõdvad peenised, sussud, tussud ja pussud, laiad lillelised flanellöösärgid, villased sokid, suurrätid, turritavad hambaharjad, öö kihutab läbi pimeduse hommikuhämaraks, range järjekord tualettruumi pühamusse, kuivpesu keset kusehaisu, köhatused, piinlikud hetked, häbelikud näod, auravate teeklaaside varjud akendel, suured tükid Kuuba suhkrut, paberkerged alumiiniumlusikad, must leib, Viola juust, lõigutud tomatid ja sibulad, küpsetatud kanapoja rinnak, purgitäis mädarõigast, kõvakskeedetud kanamunad, hapukurgid, majoneesipurk, kalakonservid.

Hämarus põgeneb uueks päevaks. Lumi tõuseb mööda puutüvesid üles, võrade vaikus kaob, pistrik istub türkiissinisel pilverüngal ja vaatab maona siuglevat rongi.

Märksõnad
Tagasi üles