Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Hannes Rummi raamatut «Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse».
Sinijärv soovitab: äge raamat lambivabriku direktorist, kes Eesti riigi taastamise juures kõva tööd tegi (1)
Ülo Nugis ei ole mulle kunagi teab mis palju huvi pakkunud. Liiga teise maailma mees algusest lõpuni. Puhta juhuse tõttu sattusime kolmekümne aasta eest üheskoos Vabariiklaste Koonderakonna asutajaliikmete sekka, aga puhtad juhused kaua ei kesta ning ega kestnud üle paari aasta meiegi liikmelisused. No ei olnud huvi. Suikunud mõtteaine suudab Hannes Rummu raamat üles äratada. Rumm kirjutab kauaaegse ajakirjanikuna virtuoosselt. Algaja kirjanikuna struktureerib tera kehvemini, kuid mis ikka viriseda. Jah, oleksin poliitika-eelsest Nugisest rohkem teada saada lootnud. Ja ka poliitika-järgsest. Teos keskendub teadagi ajajärgule, mille valab endasse alapealkiri.
Ma tõesti ei tea, kas Ülo Nugis on riigimees, kellest veel mõni täiesti teistsugune raamat kirjutatakse. Kunagi, miskipärast. Eeldagem, et see ongi see. Üks ja ainus. Sel juhul: olulise saab siit kätte, ebaolulist, kuigi võibolla põnevamat, näikse olevat enam kui lehekülgedele jõudis. Kas peaks raamatut koos äsja televeerule jõudnud filmiga tarvitama? Pole filmi näinud, ent ei välista, et teosed teineteist täiendavad.
Harutihti on poliitikute elulooraamatutest läbinärimine üks valu ja vaev, mille vähese vastse informatsiooni manustamise nimel ikkagi ära näha võtad. Rumm sihukest jama ei tee. Mis on kirjas, on kirjutatud hästi ja mida kirjas ei ole… seda kirjas ei ole. Raamatu lõpulõik jätab muidugi eriti mitu otsa lahti. Et äkki oli Nugise sees veel teine Nugis, palju suurem kui välimine. Ja et äkki see suurem Nugis alles ootab lahtikirjutamist. Rumm toda teab.
Igatahes äge raamat lambivabriku direktorist, kes Eesti riigi taastamise juures kõva tööd tegi, haamer käes ja püstol põues. Rikkaks see teda ei teinud. Kuulsaks küll.