Demeter ja Persephone ehk kuidas said alguse aastaajad

Persephone'i röövimine. Foto: Raamat «Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad»

Loe katkendit Menelaos Stephanidesi raamatust «Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad», mis tutvustab igas vanuses lugejale Olümpose jumalaid, keda iseloomustavad lisaks üleloomulikele võimetele ka inimlikud voorused ja vead.

«Kreeka mütoloogia. Olümpose jumalad» Menelaos Stephanides Foto: Raamat

«Tõeline õnn on nii jumalatele kui ka inimestele ühtviisi kättesaamatu. Ühel päeval on kõik hästi, aga juba järgmisel variseb kõik kokku.» Demeterile tulid päris sageli pähe sellised sünged mõtted, ent praegu, kui ta kurvalt Olümpose nõlvade laugetel jalamitel uitas, kriipis hinges ohu eelaimus. Viimaks istus ta kivile ja jäi enda ees laiuvat lopsakat rohelust silmitsema; ent ta pilk oli udune ja nägu murelik. Äkitselt läks Demeteri mõte tütar Persephonele ja kripeldus paisus mureks. Persephone oli ta ainus laps ja Demeter armastas teda rohkem kui kedagi teist terves ilmas.

«Temaga juhtus midagi paha,» ehmus jumalanna äkitselt ja hüppas otsekui nõelatult püsti. Otsekohe hakkas ulguma ja vilistama marutuul. Siis kostis üle tormi möirgamise Demeteri kõrvu südantlõhestav karje: «Ema, mind viiakse ära!» – kohutav ahastushüüd, mis jõudis Olümposele kaugete mägede ja merede tagant. Karjatati vaid korra, ent õõnes kaja kordas karjet aina uuesti ja uuesti. Läbi kurude ja üle mägede keereldes segunes see tuule vilinaga ja muutis tooni. Kord kostis see kriiskavalt, teinekord nagu nuuksatus, vahel kajas kõlavalt mitu korda vastu, teinekord vaibus vaevukuuldavaks sosinaks. Jumalanna pea käis ringi ja süda tahtis murest lõhkeda. «Ema, mind viiakse ära!» See oli tema ainsa tütre Persephone hääl.

Ka tuhat piksenoolt poleks jumalannat ägedamalt vapustanud kui äsja kuuldud karje. Enam ei suutnud miski teda Olümposel kinni pidada. Ta tõusis otsekui lenduehmatatud lind ja jooksis tütart otsima, tallad puudutasid kord maad, kord laineid.

«Persephone, Persephone!» hüüdis ta. Nuttes jooksis ta ringi ja otsis igalt poolt, kuni viimaks kandsid jalad ta Nysa õitsvasse orgu. Sealt leidis ta salgakese veenümfe, ilusaid okeaniide, kes olid Persephone parimad sõbratarid. Ärevalt jooksis jumalanna okeaniidiide juurde, aga nende silmist ei paistnud häid uudiseid.

«Head neitsid,» kisendas Demeter, «öelge ruttu, mis mu tütrega juhtus! Kes ta minema viis?»

«Õnnetu jumalanna,» tuli vastus, «meie ei tea midagi, meie kuulsime ainult ta karjatust. Ta oli koos meiega siin lilli korjamas. Näe, siin on meie korvid. Me ei saanudki aru, et ta oli meist eemale sattunud. Siis kuulsime karjatust – ja see oli kõik.»

Demeter ei jäänud pikemalt kuulama. Pisarad nägu mööda alla voolamas, jooksis ta edasi otsima. Sedasi otsis ta lakkamatult üheksa päeva ja üheksa ööd, ent kõik oli asjatu; küsis ta lihtsurelikult või võimsalt selgeltnägijalt, vastus oli ikka sama. Keegi ei teadnud midagi. Kümnenda päeva õhtul, kui taevasse kerkis noorkuu, ilmus Demeteri ette kuujumalanna Hekate ja ütles: «Ma nägin su kannatusi ja tulin sulle appi. Et keegi su tütrest mitte kui midagi ei tea, viin su päikesejumal Heliose ette, sest kõikidest jumalatest ja surelikest võis ainuüksi tema näha, kuidas su tütar rööviti.»

Peagi jõudsid kaks jumalannat päikese kuldsesse hoovi ja seisid pimestatult suure päevajumala palge ees.

Niipea kui päike Demeteri nägi, sai ta kohe aru, miks too tuli. «Armas jumalanna,» lausus Helios, «ma kurvastan koos sinuga selle õnnetuse üle, mis sulle osaks langes. Persephonega juhtus sedasi tüdruku isa Zeusi tahtel. Just Zeus andis tütre Hadese isandale Plutonile mõrsjaks. Tüdruk on nüüd allmaailma kuningriigis ega näe enam iial päevavalgust.»

Neid sõnu kuuldes läks Demeter näost kaameks kui vaha ja ta silmist voolas jõena pisaraid, kuid päikesel oli veel midagi öelda: «Persephone oli koos oma sõbrataride okeaniididega õiterikkas Nysa orus mängimas ja lilli korjamas. Koht oli ilus, seal olid rohelised puud ja lõhnavad lilled, sädistavad linnud ja naervad vetevood. Kogu sellest ilust joovastunult lendles Persephone otsekui liblikas ühe õie juurest teise juurde ega saanud arugi, kui kaugele sõbratarid maha jäid. Aga samal ajal, kui tema kogu selle ilu üle rõõmustas, ilma et tal oleks olnud ainsatki muret ilma peal, varitses selle paiga lähedal maapraos Pluton, Hadese isand. Äkki jäi Persephone pilgu ette imekaunis nartsiss, mille kroonlehed hakkasid iga hetk avanema. Ta noppis nartsissi ja tõstis näo juurde, et head lillelõhna nuusutada. Persephone on juba maast madalast imekaunis tüdruk, tol hetkel aga oli ta kaunim kui iial enne. Pluton, kes kõige algusest saadik pealt nägi, ei suutnud end enam tagasi hoida. Ainsa hoobiga lõhestas ta maa ja kihutas oma kuldsel kaarikul, mida vedasid Hadese surematud süsimustad hobused, päevavalguse kätte. Välgukiirul tõmbas ta Persephone enda kõrvale kaarikusse. Tüdruk jõudis vaevu hüüatada: «Ema, mind viiakse ära!», kui juba sukeldusid päevavalgusest pimestatud hobused tagasi pimedasse maapõue.»

Päikesejumal nägi, kuidas Demeteri ahastus üha kasvab, sedamööda, kuis lugu lahti hargneb. Helios püüdis teda lohutada. «Ära kurvasta,» trööstis ta, «Pluton on vägev isand ja allmaailma kuningriik on piiritu, sest surnuid on palju rohkem kui elavaid. Su tütar hakkab elama kuldsetes õuedes ja loendamatud surnud hakkavad teda austama ja jumaldama, just sama moodi, nagu nad jumaldavad surematut Plutonit, kõikvõimsa Zeusi venda, kes arvab sindki oma õdede hulka.»

Aga need sõnad ainult suurendasid Demeteri leina, sest ta nägi, et kaotas terves ilmas kõige kallima – oma ainsa tütre.

Nüüd oli Demeterile kõik selge, ja piinav teadmine hävitas nii tema elu kui ka kõik ilusa, mille ta oli loonud. Maa peal ei kasvanud enam midagi, jäine põhjatuul marutses, kiskus puude otsast kuivanud lehti ja keerutas neid ringi. Kadunud olid imekaunid lilled ja roheline rohi. Kadunud olid rammusad viljapead ja magusad puuviljad. Midagi polnud enam järel. Inimesed, loomad ja linnud said tunda nälga ja külma, paljud surid. Igast ilmakaarest kostis itku. Kõik palusid härdalt Demeteri, et ta muudaks maa jälle roheliseks, teeks puud viljakandvaks ja tooks naeratuse maailma näole tagasi, aga Demeteri lein oli nii sügav, et ta jäi kurdiks kõikidele karjetele ja pimedaks kõikide tragöödiate ees peale selle, mis oli tema enda oma.

Zeus nägi seda kõike ja mõistis, et tehtud kahju heastamiseks tuleb midagi ette võtta. Ta langetas otsuse, et Persephone veedab sellest ajast saadik poole aastast ema juures maa peal ja teise poole oma abikaasa Plutoni juures allmaailma kuningriigis. Ja nii sündiski.

Sellest ajast peale rüütavad mäed ja tasandikud end kevadel ja suvel rohelusse ning maad ehivad lillepärjad. Loodus rõõmutseb, sest just nendel aastaaegadel viibib Persephone ema juures; ja rõõmus Demeter kannab omakorda hoolt, et maa oleks imetabaselt kaunis ja viljakandev. Aga Persephone lahkumise järel saabub sügis ja selle järel külm talv. Puud jäävad raagu ning kõik on kurb ja sünge, sest ka Demeter on kurb, et tema ainuke tütar viibib päevavalgusest kaugel Hadese tintmustas pimeduses. Ja nii on see sestpeale olnudki: igal kevadel tähistab Demeter armastatud tütre tagasitulekut, ja – rõõmus, nagu ta on – võtab innukalt käsile oma meelisülesande, et inimese piinarikast elu pisutki kergendada.