/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2022/01/07/14297136t1h4d9a.jpg)
Loe katkendit Heli Kendra raamatust «Kärkä», mis võitis tänavusel kirjanike liidu romaanivõistlusel 2. koha.
«Mehed jälginud hulk aega, kelle võrgud kalade asemel «sitta täüs» lähevad»
/nginx/o/2022/01/07/14297052t1h7e46.jpg)
See romaan räägib sõna väest, randlaste eluolust, meelelaadist ja uskumustest 19. sajandi Põhja-Eesti rannakülas. Teos jälgib Kärkä talu perenaise Anne, tema pere ja külarahva tegemisi, rõõme ja muresid.
Täpselt tabatud olustiku ja arvukate tegelastega romaani eriline trump on värvikas ja haruldane Kuusalu rannakeel, mis erineb tuntavalt sisemaal räägitavast ja milles võib leida omajagu ühist hoopis soome keelega. Kuigi romaani tegelasteks on kunagi reaalselt elanud inimesed, ei ole teos siiski päris dokumentaalne, vaid kirjanduslik fiktsioon. See on autori kummardus esiemade elulaadile ja keelele, kirja pandud hoolika käe ja sooja südamega.
***
«Nindap siis,» ütles Jürg, kui Ann oli silgukausi ja hapupiima lauale kandnud, «ennemb kennegi ruoga eit oda, ku süömäpalve on luetud.»
«Mesasi?» küsis väike Eeva imestunult.
«Süömäpalve,» kordas isa lapsele tungivalt silma vaadates, «leikuse tänüpühäl pühitsedä minu laulumiheks ja laulumihe lapsed täüdü olla jumalalle kuulegad. Egä mei metseläjäd ole, ettei ohma kiitu jumalalle üöllä[1], et tämä meile süömä laualle ans.»
«Kiitu jumalalle, et ... tämä minulle mau[2] ans,» sõnas Eeva itsitades.
«Vaid, sinä hiisik[3]!» käratas Jürg.
Eeva vakatas kohkunult, Tiina suu tõmbus kõveraks ja paarikuuse Saara ehmatas isa äkiline kärgatus nii ära, et titt heledat hädakisa tõstis. Ann haaras noorima tütre kätkist sülle ja vaatas altkulmu mehe poole – ah siis nüüd ongi laulumehe lapsed. Ta oli kõige salajasemas südamesopis lootnud, et Jüri asemel siiski keegi teine valitakse. Küllap neid rahapalga tahtjaid oli teisigi.
«Kaiksevääline jumal,» alustas Jürg pühalikult oma pikki luidraid sõrmi habeme alla ristates, «mei kiidamme sinu heldust, et sinä lased kala mei mere tulla ja annad meille tervist püüss[4] käüä ja annad mei igäpäiväst leibä alade. Onnista mei süömäaiga.»
Ann jälgis pahuralt kogu seda etendust, mis pidi jumalale meelepärane olema, kuid mis temale kui perenaisele mitte sugugi meelejärele polnud. Salamisi lootis ta, et see on vaid uue ameti õhinast tulenev ajutine narrus, mis peagi ununeb. Kui Jürg jõudis sõnani «aamen», ootas Ann, et mees käe leiva järele sirutaks, kuid enne seda märguannet ütles Jürg manitsevalt:
«Sidä juttu täüdü[5] nüüd mieless pidädä ja edespäidi ette oda kennegi einekästigi[6], ku jumalasana ole üöldüd.»
Sel õhtul sõi pere täielikus vaikuses. Alles siis, kui lapsed magama sätitud, võttis Ann vaikselt jutu üles:
«Kuda sie sul siis ninda äkkitseld? Kas toisi tahtui oldigi?»
«Eks ige old, üks vade[7] ole oskand ninda hüäst kirjutada ja toine ole oskand jällegi ninda hüäst laulada ja pandigi minu. Mei saamme varsi tua ehitädä ja siis odamme[8] tütrigü ja poissi ja sulakse ja ...» Jürg kahmas naise ümbert kinni ja tõmbas ta endale peaaegu sülle. Kogu ta jäikus ja rangus olid äkki kui käega pühitud, silmis säras suur unistus oma kodust ja paremast elust, nii et Anngi pisut leebus. Siiski püüdis ta meest maa peale tagasi tuua:
«Mesjauks meil tütrikkü vaja on?»
«Igäs säälisess taluss on tütrik aviss.»
«Kuule nüüd juttu, sul henesel tüttäred koisumas.“
„Nie jo tided,» hakkas Jürg naerma.
«Neh, praigu onvad tided, varsi vade tegeväd juo helpusammad[9] tüöd ärä,» ei jäänud Ann temaga nõusse.
«Eks siis nää,» rehmas mees ja tõusis pingilt.
«Mes sulle sen lugemise ja laulamise iest siis makseda, et kohe tuba ja tienijäd ja?» küsis nüüd Ann uudishimulikult.
«Kakskümmend hoberupla aestass. Sen iest saab juo tua palgid ja kadukse oled kohe ärä ostada,» kostis mees uhkelt ja astus pead kummardades uksest välja.
«Uoda ige ärä ...» pomises Ann talle järele. Talle tundus, et mees kipub vägisi laskmata hülge nahka parkima. Ei tea ju sedagi ette, kas kirikuhärrad tema lugemise ja laulmisega siis ka rahule jäävad, kui mees on ametisse pandud. Eks neil ole õigus ta ju ametist maha ka võtta, kui ta neile piisavalt meelepärane pole.
*
Nüüd algasid perel hoopis teistsugused päevad. Kuigi Jürg käis endiselt meestega merel, oli teda kodus palju harvemini näha. Laulumehe ülesandeks oli peale kabelis lugemise ka ristida ja matta ning vahel köstri asemel lapsi loetada[10].Seda tööd jagus seitsme küla peale rohkem, kui ta ehk oli ettegi kujutada osanud. Kõik vabad hetked rühmas Jürg aga majaehitusel. Mõisnik oli andnud loa isa renditud maa peale uus maja ehitada ja Jürg valis künkapealse, mis kohe külatänava ääres.
«Mes sa siis kalakabeli korva ehidäd,» oli Ann seda kuuldes hurjutama hakanud, «rahvas hakkavad viel läbi mei oue kabeli käümä.»
«Egä ma siis tie pääle ehitä! Ja maa tahun valatada[11], kesse siel käüb,» vastas Jürg suureliselt. «Ristiinimine täüdü käüä ristiinimise kabeliss ja mitte metsälise tavasi au siess pidädä.»
«Siel on käüned minu ja sinu isäkki,» ei andnud Ann järele.
«Sie on üks vana paganuje taba[12], sie pidäs kaduma,» vastas Jürg kindlameelselt.
«Kas sinä metled vanuje miestega rindupäidi kogu mennä, ku nie lähteväd?» muigas Ann.
Vana kalakabel oli seisnud neeme otsas aastasadu ja rahvas pidas seda Koljutaadi kojaks, kuhu kehvadel aastatel ande viidi ja paremaid aegu paluti. Iidvana kabel oli küll viltu vajunud, nii et ukski ei seisnud enam kinni ja vahel roojas mõni pudulojus poollagunenud altari ette haisva hunniku, kuid ikka ja jälle hoolitses üks või teine rannamees, et mõni õlevihk katuse lappimiseks tuua. Räägiti, et Nigula kunagine peremees olla Koljutaadile isegi hõbedast kala sepistanud, aga keegi kurikael oli selle kabelist minema viinud ning mehed jälginud hulk aega, kelle võrgud kalade asemel «sitta täüs» lähevad. Kas nad sel moel varga tuvastada suutsid, seda ei teadnud ega mäletanud enam keegi.
[1] öelda
[2] kõhu
[3] vallatu
[4] kalapüügil
[5] on vaja
[6] raasukestki
[7] aga
[8] võtame
[9] lihtsamad
[10] laste lugemisoskust kontrollida
[11] vaadata
[12] tava, komme