Prantslaste sõjavangiks langenud Vene ohvitseri seiklusrikas elu

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda Moritz von Kotzebue teost «Vene sõjavang prantslaste seas».

«Vene sõjavang prantslaste seas» Moritz von Kotzebue Foto: Raamat

Ma ei ole tükk aega ««Loomingu» raamatukogu» sarjast midagi soovitanud ja nagu aeg- ajalt ikka, soovitan esiteks sarja ennast. Võimalust kohtuda eesti keeles säherduse kirjandusega, millega te muidu lihtsalt ei kohtuks. LR on tehniliselt ajakiri ja see tähendab, et kui heale asjale jaole ei saa, siis korjab huntmaailm ta letilt ära ja nii ongi. Katsu kusagilt osta kas või „«Loomingu» enda tunamineva aasta suvalist numbrit. Ametlikult. Ei õnnestu. Selle soovituse ilmumise ajaks on küllap ka Kotzebue juba vaid raamatukogudest võetav. Mis on selles mõttes tore, et äkki te tulete ja küsite.

Lustakas lugu paadunud ohvitseri sulest. Hea näide, kuidas tol ajal, kui haridust saivad vähesed, tähendas haridus hoopis enamat. Näiteks seda, et ka suvaline sõjamees, kel koolid käidud, mõistis täiesti normaalsel tasemel juttu kirjutada. Ajal, mil valdav enamus ei teadnud lugemisest ega kirjutamisest ööd ega mütsi ega kokardit. Kokard on ilmsesti unusõna jo tänagi. Mil kirjutajaid on rohkem kui lugejaid. Kirjaoskuse levik on keskpikas persikus isegi hea, samas lugemis- ja mõtlemisviitsimuse lahjenemine mitte nii väga. Loodame, et inimvaim loksub vähehaaval tasakaalu, mitte tasahaaval vähekaalu. Igatahes kaks sajandit tagasi oskas üks tsaaririigi dekoreeritud sõdalane, kes madina käigus vastaste poolt kinni võeti, oma loo üksikasjalikult üles tähendada. Seda nõnda, et see tänagi rahumeeli loetav on ja vainlast, ehk siis prantslast, ülevõlla ei tuustita. Härrasmeeste vanker. Muidugi ei ole Moritz von Kotzebue kõrgkirjandus, võib-olla isegi mitte kirjandus, aga ta on väärikas lugemisvara.

Ei löödud maha, ei antud kuulikest. Solgutati Baltikumist Pariisini välja, vahel paremates, vahel kehvemates, vahel väga heades tingimustes. Ei jäänud ohvitseripalk (vastase käest!) saamata, ei jäänud kadrillid tantsimata, ooper nägemata. Kaltsudes käia ja lutikaid tunda tuli samuti. Kohesest tinatilgast kuklasse oli asi kaugel. Sõjas juhtus muidugi pahu lugusid, käe seest tuli pommikilde noppida kaua aega, aga sõjavangi seiklus oli… no ta oligi eeskätt seiklus. Va Kotzebue sõdis ja seikles veel kaua pärast tos raamatus räägitut.

Hea pilk üleeilsesse maailma, kuhu kuidagi tagasi ei tahaks – lugege kogu seda elukoledust ka parimais paigus – ja vaimustav õhtuveet. Jääge jälgima, mis ««Loomingu» raamatukogu» teeb. Sealt ikka tuleb nii, et vähe ei ole!