Sinijärv soovitab: meie sajandi põnevik, igav küll ei hakanud

Karl Martin Sinijärv. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja / Scanpix

Rahvusraamatukogu kultuurinõunik Karl Martin Sinijärv soovitab lugeda David Lagercrantzi teost «Obscuritas».

«Obscuritas» David Lagercrantz Foto: Raamat

Mul on siin soovitamise rubriik ja seega ma ei kritiseeri eriti ega arvusta ega hoiata ka. David Lagercrantzi uue algupärase põnevikusarja avalugu väärib korraga nii soovitamist kui hoiatamist. «Uue» ja «algupärase» ütlen peamiselt seepärast, et seni on Lagercrantz mõõdukat tuntust saavutanud Stieg Larssoni übermüüvikutele keskpäraste ja/või niruvõitu järjelugude tootjana. Õnneks tundub, et ta on end jäljendusi valmistades põnevikmaakrina piisavalt lahti kirjutanud, et lükata käima miski, millest midagi ka loota tohiks.

«Obscuritas» pole pooltki nii obskuurne, nagu pealkiri lubaks, kui välja arvata tõik, et seos pealkirjaga jääb lõpuni küllaltki ebamääraseks. Lagercrantz näikse olevat korralik inimene ja hästi teadlik nii sellest, mida ta masinasse trükib kui ka sellest, mida ostja ootab. Hullust ja kummalisust selle onu käest paluda ei tasu. Kuid kes armastab reeglite järgi tehtud, teatavate krutskitega ning mingisugustki äratundmisrõõmu pakkuvat lugu, see saab siit segu kriminullist, põnevikust, spioonikast, seiklukast. Korrektne kokteilisegaja igal seitsmel juhul. Jampside ja jahmerdajate ristumised on asetatud lähiminevikku – piisavalt siinsamas, et tunda ühisosa, ent piisavalt kaugel, et lasta värvikal tegelaspaaril veel kaua edasi toimetada.

Hoogne, ehkki kohati etteaimatav meie sajandi põnevik mitte liiga tumedaks kiskuva põhjamaisuse raamides. Ja miks ka mitte. Usun, et müüb maailmas paremini, kui kümned nordic noir’i tuules tekkinud autorid, kes loodavad musta metsa, igijää ja väljamõeldud vastikuste peale. Igav küll ei hakanud. Loodan, et autor kasvab oma senistest kohustustest vaba kirjanikuna jupp maad suuremaks. Ruumi ju on. Oskusi ka. Vigisesin, aga ootan uut.