L, 13.08.2022

Aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks

Raamatuportaal
Aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Loe katkendit Katja Pantzari raamatust «Leides sisu. Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi»

«Leides sisu. Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi» Katja Pantzar
«Leides sisu. Julguse, jõu ja õnne otsimine põhjamaade moodi» Katja Pantzar Foto: Raamat

Soome juurtega Katja Pantzar kasvas üles Kanadas. Tarbimisühiskonnast väsinud ja õnnetu, suundus ta otsima tähendusrikkamat elu. See lugu on autori aus ja ehe kogemus antidepressantide tarvitajast elu armastavaks optimistiks. «Leides sisu» on isiklik, aga ka praktiline lähenemine sellele rohkem kui 500-aastasele elufilosoofiale, mida enda jaoks sobivaks kohandades võime elada õnnelikumalt – ja julgelt!

***

Soomlased loetlevad tihti märkimisväärse sisuga saavutusi, näiteks suuri võite sõjas ja spordis. Kõige sagedamini viidatakse Soome triumfile Nõukogude Liidu üle Talvesõjas. 1940. aastal kirjeldas ajakiri Time seda ainulaadset sitkust sellises kaunis sõnastuses: «Soomlastel on midagi, mida nad kutsuvad sisu. See on ühend hulljulgusest ja vaprusest, raevukusest ja visadusest, võimest võidelda edasi ka siis, kui enamik oleks loobunud, ja seejuures võitlusest võidu nimel. Soomlased tõlgivad sisu kui «soome vaimu», kuid see on märksa tuumakam sõna.»

Talvesõda algas 1939. aasta novembris, kui Nõukogude Liit tungis Soome, ja lõppes 1940. aasta märtsis Moskva rahulepinguga. Ehkki Nõukogude Liidul oli kolm korda rohkem sõdureid, 30 korda rohkem lennukeid ja 100 korda rohkem tanke, suutis Soome armee Nõukogude vägesid üle kavaldada ja kinni pidada jõhkras talveilmas, kus temperatuur langes koguni 40 miinuskraadini, ja seda ajal, kui kauget Põhjalat kattis suurema osa päevast pimedus. Pildid Soome sõduritest suuskadel ja valges mundris – lihtne, ent nutikas maskeering lumisel taustal – said sümboliks sellele erilist tüüpi visadusele ja jõule, millega pealtnäha võimatutes oludes vastu pidada. Ehkki nad jäid Nõukogude vägedele enam-vähem igas osas arvuliselt alla, tulid soomlased toime ja võitlesid rahu välja. Kuigi Soome pidi osa territooriumist Nõukogude Liidule loovutama, säilitas tilluke Põhjamaa riik märksa võimsama tegija kõrval oma iseseisvuse.

Teised populaarsed sisu näited on hämmastavad spordisaavutused, nagu Soome olümpiajooksja Lasse Viréni uskumatu tagasitulek pärast kukkumist 1972. aasta Müncheni suveolümpia 10 000 meetri jooksus. Virén mitte ainult ei tõusnud üles ja jätkanud jooksmist, ta võitis veel ka kuldmedali – ja püstitas uue maailmarekordi. Vaat see on tõeline sisu, ütlevad paljud soomlased mulle. Aga kas sisu on kultuurispetsiifiline? Või suudab igaüks tõsta oma vastupanuvõimet Soome stiilis?

Mind väga huvitab sisu käsitlemine selles kontekstis, kuidas ma ise leiaksin tervilikuma ja lõpuks ka õnnelikuma elu. Usun, et pöördumine mulle endalegi seni tundmatute visaduse või vastupanu reservide poole – kas siis otsustades igal hommikul külmas vees supelda või istuda ilmast hoolimata rattale – on pannud aluse vahenditele, mis turgutavad mu vaimset ja füüsilist heaolu. See on lasknud mul liikuda eemale «õpitud abitusest» – hoiakust, kus ma arvasin, et pole muud teha kui leppida sellega, et olen veidi letargiline depressiivik, kellel on vahel hommikuti raskusi voodist tõusmisega – ja saada selliseks, kes ärkab varem, et enne päeva algust veel kiirelt kümmelda.

Sisu mõiste paremaks hoomamiseks olen otsingu käigus leidnud rea küsimusi. Kas sisu on vaimne vägi või lihas, mida painutada? Kust see tuleb? Kas see on kultuuriline kontseptsioon, osa ühe riigi brändist või hüüdlausest? Või, nagu mina kahtlustan, selline keha-ja-vaimu-hoiak, mille poole saab pöörduda igaüks ja igal pool? Üritades seda mõistet oma pähe mahutada, kasutan seda algselt ohtralt selleks, et tähistada omadust, mis minu tähelepaneku järgi näib väga paljudel soomlastel olevat ühine: see on visa, aktiivne, iga-ilmaga-õue-, teeme-kõike-ise-ellusuhtumine.

Isegi siis, kui asi puudutab kodutöid, nagu maja koristust või akende pesu, mille tegemiseks paljud võiksid vaevata palgata kellegi teise, näib see olevat hoopis isikliku uhkuse ja rahulolu küsimus, et töö tehakse ise ära. Kas sisu on vaimne vägi või lihas, mida painutada? Panen tähele, et see teeme-kõike-ise-hoiak hõlmab ka katset asju parandada enne, kui tormata uut ostma, ja teha kodus remonti omal käel selle asemel, et selleks kedagi palgata. Teha, mitte osta. Mis puutub erilisse visadusse, siis märkan, et see paistab seostuvat teatava pigem-kogemused-kui omand-hoiakusse.

Näiteks räägivad paljud mu kolleegid tavalise esmaspäevase lõuna ajal tegevustest, mis nad nädalavahetusel ette võtsid. Küsimusele «Kuidas sul nädalavahetus läks?» või «Mida sa ette võtsid?» on harva vastuseks ostlemine või arutelu materiaalsete hangete üle. Selle asemel ära kuuleb kõige sagedamini õues või looduses toimunud tegevustest, ja seda ilmast või hooajast sõltumata: «Käisime metsas marju ja/või seeni korjamas; kalastasime maamaja juures; ujusime järves; suusatasime; või tegime kiire treti Stockholmi, Tallinnasse, Londonisse või Berliini.»

Mitte et ma poleks Kanadas üles kasvades puutunud kokku vabaõhuentusiastidega, aga siin Soomes näib igapäevane annus loodust olevat osa peaaegu igaühe sõnavarast. See peegeldab osaliselt Soome suhteliselt hiljutist linnastumist 1950-ndatel ja 60-ndatel. Enne Teist maailmasõda elas 75 protsenti soomlastest maal, nüüd elab peaaegu 85 protsenti rahvastikust linnades ja linnapiirkondades. Ent veelgi enam tundub, et suur värske õhu armastus ja hindamine on DNAsse sisse kirjutatud.

Märksõnad
Tagasi üles