Raamatublogija populaarsest põnevikust: absurdne ju!

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Juba pikemat aega ootas mul riiulis lugemist Lisa Unger «Pihtimused 19.45 rongis». Mõni aeg tagasi oli see päris populaarne põnevik ja mulle on silma jäänud eranditult kiitvad arvamused. Nüüd tekkis tunne, et on aeg ka ise see läbi lugeda, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin.

«Pihtimused 19.45 rongis» Lisa Unger Foto: Raamat

Selena teab, et abikaasa petab teda lapsehoidjaga. Ta ei ole veel otsustanud, mida selle suhtes ette võtta. Naisele meeldib kuvand tugevast perest ja ta püüab seda igati säilitada, hoolimata enda heaolust. Tuttavatele ta mehe patte tunnistada ei taha, aga rongis kohatud võõrale on lihtne südant puistada. Martha usaldab Selenale vastu, et tal on ülemusega afäär ja lisab unistavalt, kuidas probleemid võiks lihtsalt haihtuda. Hiljem hakkab Selena seda kohtumist väga kahetsema, kuna lapsehoidja on kadunud, meedia piirab maja ning Martha saadab talle sõnumi, kuigi naine ei mäleta, et oleks oma numbrit jaganud.

Romaanis vahelduvad erinevate tegelastega peatükid. Lisaks Selenale tutvume Anne'iga, kel on ülemusega afäär, vahepeal saab põgusalt sõna lapsehoidja Geneva, Pearl, vaesetes oludes kasvanud üksik teismeline, erru läinud detektiiv Hunter. Alguses võib olla raske näha, kuidas kõik omavahel seotud on, aga siiski tabasin osad kokkupuutepunktid varakult ära ja seetõttu hakkas mul vahepeal igav, kui lugu vaikselt edasi tüüris, et samale järeldusele jõuda. Kirjanik on pununud uhke seoste, saladuste ja petuskeemide võrgu, mida lahti harutada ja isegi, kui esimestest kihtidest läbi nägin, siis seda, kui kokku köidetud kõik on, ei osanud ma oodata.

Kohtumine rongis on katalüsaator, mis lükkab rattad veerema. Teekond on käänuline ja iga pöörde järel tekib küsimusi juurde. Kes on Martha? Kuidas ta Selena numbri sai? Kas kohtumine oli üldse juhuslik? Minu jaoks oli kogu sündmustik isegi liiga pöörane ja üle võlli.

Lisaks kummalisele süžeele oli mul probleem ka tegelastega. Mulle ei meeldinud mitte ükski. Ainus erand oli Selena poeg Oliver, kes päris mitu korda särada sai. Selena ise võttis nii kummalisi otsuseid vastu. Ma saan aru sellest, et ta ei olnud valmis tunnistama, et mees teda petab, aga see häiris küll väga, kuidas ta läks kohtuma võõra naisega, kes hirmutaval kombel kuskilt tema numbri oli saanud ja pommitas teda sõnumitega, selle põhjendusega, et Selenat tõmbas tema poole. Absurdne ju!

Mind häiris ka kuklas näriv tunne, et olen midagi sarnast juba lugenud, aga ma ei suuda tuua välja kindlat teost, mida «Pihtimused 19.45 rongis» meenutas. Pigem oli romaan segu mitmest teisest ja mingit erilist muljet see endast igatahes ei jätnud.